Menu Close

Usalda aga kontrolli

Hiljuti sai vaadatud skandaalset lugu Soomes toimunud testiautoga ülevaatuspunktide töötajate ametialase taseme kontrollist kus võeti 10 aasta vanune Honda millel oli väidetavalt kolm kordusülevaatuse väärilist puudust ja kolm väheohtlikku puudust. Siiras tänu Ülo, et Sinule on tehnoülevaatuse temaatika südamelähedane, et jagasid meiega olulist infot mis tegelikkuses otseselt ka meid puudutab. Kui videot vaatasin siis mõtlesin, et ma ei hakka oma arvamust avaldama sest minul on kujunenud arusaam, et minu arvamused lähevad korda ainult autosid kontrollivatele inimestele, mitte ülevaatuspunktide omanikele. Mõned kohad panevad videos kulme kergitama sest näiteks on tõlkes üle võimendanud lausetekstis edasiantud sõnumit. Sõnad “väga ohtlikku“ tähendab sisuliselt sõidukeeldu nõudvat puudust, mis antud kontekstis on vale.

Videos alates 1:44 ütleb soomlane:“… kolme niin vakavaa vika että jokaisen pitäisi johta auton hylkämiseen.“ Eesti keeles oleks mõte paremini edasi kantud kui tekst oleks järgmine – kolm nii tõsist viga, et igaüks oleks pidanud põhjustama autole otsuse kordusülevaatus. Tõlgitud variandis kui selgitatakse kolmandast väga ohtlikust rikkest siis mainitakse 5 korda

amortisaatoreid kui tegelikkuses käib jutt vedrudest. Tõlke koostaja ei oska superhästi Soome keelt kuid ikkagi üle 90% on tõlge õige ja olgem tänulikud, et inimene kulutas portsu aega tõlke tegemiseks. Tuleks nüüd tagasi video juurde ning ütlen, et ajakirjanik on auto alal diletant kes ei tea isegi seda, et autol on vasak pool mitte eest vaadates vaid roolis istudes seega tegelikkuses kontrolliti parempoolset esisilla reaktiivvarrast.

Ega “Trafi“ asjapulk palju parem ole. Otto Lahti on tüüpiline ametnik kellele on võim pähe hakanud ja ta arvab endast liiga palju. Sattudes kaameraobjektiivi ette kaob mehel objektiivsus ja hakkab lolli juttu välja ajama võrdsustades kummipuksi minimaalse rebendi parema tagaratta kinnitushoova liigendi suure lõtkuga. Kui Otto´lt küsiti:

Tahan väita, et puksiprobleem oli üle paisutatud ja ta ei oleks tohtinud mitte kuidagi olla nn.

kahe punkti viga mis näitab selgelt, et Otto on osav spekuleerija ja halb tehnoülevaataja kes ei tea, et ülevaatusel antakse hinnang sõiduki hetkeolukorrale, mitte sellele mis temaga kunagi tulevikus võib juhtuda. Videost on näha, et reaktiivvardasse vulkaniseeritud kummipuksi õhuke 1mm paksune kummivalu riba on metallkorpuse küljest lahti tulnud vähem kui 1 cm ulatuses, mis tegelikkuses ei mõjuta mitte midagi.

Otto küll natuke parandab ennast öeldes – see tuleks vahetada siis kui märgatakse, et see on katki. Antud hetkel ei ole puks katki vaid seal on väike rebend ja ta ei saa kuidagi olla ohtlik puudus. Jah ajakirjanik ja Trafi ametnik võivad ju seda väikest lahtitulekut probleemiks pidada ja usutavasti paljud kontrollimisel olnud ülevaatajad ka nägid seda kuid ei pidanud vajalikuks isegi mainida. Nii jõuti kontrollide poolt arvamusele, et mitte keegi 38-st inimesest ei leidnud väga ohtlikku viga mis tegelikkuses ei ole mingi probleem sest ülevaatajad on samal arvamusel kui autoliidu tegevjuht Pasi Nieminen kes ütles 2:36 : “Katsastuksen tarkoitus on vain ja aina huolehtia siitä että autot on liikennekelpoisia ja turvallisia katsastushetkella“ – “Ülevaatuse eesmärk on vaid ja alati see, et autod oleks liiklemiskõlblikud ja turvalised ülevaatushetkel“. Sama probleem on ka meie riigiametnikel kes ei kontrolli igapäevaselt autosid ja usuvad, et on targemad nendest kes omavad väga pikka auto kontrollimise kogemust mis on kordades suurem kui ametnike tööstaaž. Sellisest riigiametnike ülepaisutatud reageerimisest kirjutasin arvamusloo “taevas kukub alla“ ja Otto võiks kah seda lugeda. Kolmas teeliiklust ohustav puudus oli see, et spiraalvedrud olid küll uued aga madalamad ja jäigemad. Loetakse probleemiks seda ,et vanal autol on jäigem vedrustus probleem kuid mis on teeliikluses lubatud teatud tingimustel. Tingimuseks on see, et auto oleks pidanud läbima mingi remondijärgse komisjoni või ekspertiisi mis on iseenesest imelik kui tehnoülevaataja ei oska anda hinnangut. Kahjuks ei tehtud amorditesti saamaks teada millised teelpüsivust näitavad amortisaatorinäidud masinal on. Teemaks võeti ka see asjaolu, et auto istub madalamal, no mitä “v…u“ ma ütleks kui oleks soomlane sest vanade ja väsinud vedrudega autod istuvadki natuke madalamal. Ma ei hakka videos olnud pisipuuduste teemat arendama ja ütlen, et sain järjekordselt kinnitust sellest, et meie ümber nii siinpool lahte kui sealpool on palju asjapulki kes omavad pädevust kuid see ei tähenda, et nad oleksid väga kompetentsed. Üle paisutatult probleemikäsitlusega tehakse karuteene kogu süsteemile st. kui oleks “sõrme viibutatud“ ainult tagaratta loksu pärast ja puks ning vedrud rahule jäetud siis oleks üldpilt palju ilusam ja adekvaatsem. Videos on aga autoasjades ilmselge diletant ajakirjanik ja vähekompetentne Otto, kes kahepeale keerasid kokku käki ja nad tuleks kohtusse kaevata süüdistades neid võltsimises. Kaks ohtlikku riket on võltsarvamus mille tegemine oli vajalik sest madala enesehinnanguga meeste ego vajas võltskuulsust mille nad ka saavutasid külvates mõttetut paanikat. Ma ei eita probleemide olemasolu ülevaatussüsteemis kuid olen kategooriliselt selle vastu kui “nööbile õmmeldakse pintsak külge“ Kindlasti paljud veel mäletavad Volvo lugu kus pealtnägija ajakirjanikud koos blondiiniga toetusid Info-auto jobu arvamustele halvustades ja maha tehes kogu ülevaatuse süsteemi ja oma osa sai Jürgo´gi. Pärast seda kui mina teema üles võtsin ja vähemalt Auto24 foorumis tõestasin, et teleekraanil olid kuulsusenarrid siis Jürgo isegi tänas mind, et ma nii innukalt seisin tehnoülevaatuse maine eest. Soomlaste videos avaldatakse arvamust, et tehnoülevaatus on loterii mis ongi ju tõsi ja käib ka meie kohta sest ülevaatuse läbimise % on väga erinev riigi kohta. Sellest on raske aru saada inimesel kes ei tee oma igapäevatööd ülevaatajana kuna neil ei ole seda kogemust mis meil on. Aasta jooksul koguneb meie mälupagasisse informatsiooni kümnetest ja veel kümnetest juhtudest kus klient palub aidata üles leida mingi kolin. Meie aga ka pärast pikemat otsingut ei avasta puudust ning ütleme, et sõida veel natuke kuni probleem ennast rohkem näitab. Kui mõni meie hulgast avastab teistest paremini puuduseid tuleb tihti sellest, et tema arsenalis on tähtsaim tööriist “kogemused“. Kogemused ei ole kõigile kättesaadavad kuid neid võiks jagada aga kedagi selline tegevus ei huvita meie riigis.

Minul tekkis huvi antud teemal sõna võtta pärast seda kui teatati, et ka meil on tehtud nn. kontrollost ja mul ei ole midagi sellise kontrollimise vastu kuid mõned küsimused tahaks ikkagi esitada. Tarbijakaitse kaasamine on natuke küsitav. Vaadanud tarbijakaitseameti (edaspidi TKA) põhimäärust on äärmiselt lihtne mõista, et autot kontrolliv tehnoülevaataja on vastavalt § 14 lg. 2´le võrdsustatav kauplejaga. Meid, autosid kontrollivaid inimesi on aegade jooksul kutsutud inspektoriks, ülevaatajaks, tehnoülevaatajaks, kontrollijaks, nüüd siis kauplejaks kes kõik kokku lähevad ühise nimetaja alla – ametiisik. Kuna meie riigis ei nimetata asju alati õigete nimedega siis hunt temaga. Samas kui TKA kaitseb tarbija õigusi, siis võiks nemad asjaga edasi minna ja küsida miks kõik 300 tehnoülevaatajat rikuvad tarbija õigusi 10 aastat? Miks meie vormistame kordusülevaatuse pidurite erinevuse puhul 31% – 45% ja õigem oleks hakata täitma seadust muidu muutub akrediteerimine juriidiliselt mõttetuks ja ta seda on ka mittejuriidiliselt. Tarbijal on õigus teada tema õigustest ja tarbijal on õigus nõuda seaduse täitmist tema kasuks. Ülevaataja kohustuseks jääb anda selgitus ning paluda tungivalt piduritega remonti minekut. Mis riigis meie elame kus rikutakse kehtivat seadust lõbusalt ja seda äärmiselt vajalikku seadusemuudatust ei tehta? Seni aga peaks tarbijakaitse seisma tarbija õiguse eest nõudes mõõtemääramatuse kasutamist muidu on nemad kahepalgelised ei saa ju nõuda reeglite kasutamist valikuliselt.

Arvasin ennist, et Soomes on asjapulk vindi üle keeranud ning ma kahtlen, et Tartuski oli asjaosaliseks liigselt karm ekspert sest tuleb meelde kui ülevaatustalituses täna tööl olev noormees (mitte Helari) eksamineeris noort ülevaataja kandidaati. Õpilane lõtkutas esisilda ja ei teinud välja vasaku õõtshoova tagumise puksi väikesest rebendist. Kui alusvanker sai üle vaadatud siis kutsus ekspert noormehe nn. probleemse sõlme juurde ja näitas näpuga sellele. Olin samuti auto all ja ütlesin, et kui see on Teie arvates probleem siis olen mina “Indira Gandhi“ ning õpilane muigas tänulikult. Mine tea äkki ongi nii, et MA ekspert vaatab asja natuke oma suva järgi? Minul on raske uskuda, et auto rattal oli ülemäärane lõtk (rohkem kui 5 mm) ja selleks, et oma arvamust motiveerida ma vaatasin ARK kodulehelt 2013 aasta statistikat 10-11 aasta vanuste masinate vigade top´i kus on 11 783 M1 kategooria sõidukit mille kohta on ainult 9 juhtumil rattalõtk fikseeritud. Kahjuks jagatakse meile toimunu kohta informatsiooni liiga vähe ja sellepärast oleks tahtmine küsida:

  1. Kui suur siis oli tolle sõiduauto rattalõtk?
  2. Kas ekspert tuvastas liigse rattalõtku tehes mõõtmise rismuse ja indikaatorkellaga sest nii oluline otsus oma ala professionaali kohta peab kindlasti toetuma konkreetsele mõõtmisele?
  3. Milliseid teisi ohtlikke vigu antud masin omas?
  4. Kas oli tegemist inspektori isikliku autoga, sest vaevalt et keegi suvaline isik laseb oma autot kontrollida mitmeid tunde erinevates ülevaatuspunktides?
  5. Miks ei avalikustata ülevaatuspunkte kus kontrollimine toimus?
  6. Kes on see MA ekspert kes otsustas, et masinal olid just sellised vead?
  7. Kas tegutsesite vastavalt antud lubadusele kontrollida neid kelle kohta on tulnud signaale või kes on välja sõelutud ülevaatuse info põhjal?
  8. Küsimus autoomanikule: “Kas rattalaager undas?“ kui ei siis tavaliselt ei ole lõtk ohtlik. Kas tänaseks on laager vahetatud – ei usu…
  9. Mitut ülevaatuspunkti siis ikkagi külastati?

Võrreldes Soome ametnike ja meie ametnike tegevust siis paistavad põhjanaabrid olevat ausad kui lasevad hilisemalt testiautot vaadata ja kontrollida tehnoülevaatajatel. Nad aususe mõttes andsid ka vigade nimistu ja hiljem näitasud videoski, küll peale väikest punnimist aga ikkagi. Ootaks ka meie ametnikelt austavamat suhtumist oma partneritesse st. asjalik oleks kui testiauto tehnilisele seisukorrale annaks hinnangu ka sõltumatute ekspertide kogu. Kui meil anti välja tehnoülevaatuspunkte inspekteeriva inspektori ametijuhend ja paluti meie arvamust siis miks enam ei saa tehtud kokkulepet mängureeglites mis puudutab kontrollostu? Jüllo Siigur ütles rohkem kui 10 aastat tagasi, et oleks vaja sõltumatute ekspertide kogu kes ütleks kellel siis ikkagi õigus on? Täna oleme olukorras kus on olemas ainult ARK arvamus ja mäng käib “ühte väravasse“ selles majas on nii arglikud inimesed kes kardavad rumalaks jääda, sellepärast ei taheta Jüllo ettepanekut tõsiselt võtta ma arvan sedasi. Jürgo Vahtra küsis: “Millert, miks teie tahate kõigile näidata kui rumalad meie siin oleme?“ Ma ei taha seda näidata, ma tahan, et mõistaksite – rumal on see kes ei taha abi vastu võtta. Mina pakun viis korda aastas üle 10 aasta jutti ikka ühte ja seda sama mõtet koostada tehnospetside grupp kuhu kuuluvad autosid kontrollivad inimesed ja ARK ei võtaks liiga tõsiselt ärimeeste klubi nimetusega TÜL. Pärast seda kui ARK ja Maanteeamet ühinesid, on minu arvates tuntavalt vähenenud Maanteeameti koostöötahe. See tahe oli veel siis olemas kui Hr. Karmo Uusmaa saatis 26.04.2007 koostööettepaneku kus meid peeti praktikuteks. Kindlasti tahavad riigiametnikud minult küsida, miks mina kahtlen eksperdi arvamuses rattalaagri puhul? Vastan, et vastavalt Edi Kulderknupu kvaliteedisüsteemi koolitusele on kahtleja see kes viib asja edasi. Samuti ütles Edi, et ARK´i sekkumine meie töösse sellisena nagu nad seda täna teevad, on juriidiline nonsens. Lugedes Edi Kulderknupu koolitusmaterjale kus on öeldud: “Siseauditi ülesanne on leida nõrgad kohad ja mitte karistamine“. Lugedes Helari kirja kus on öeldud: “ Kui testostu esialgne eesmärk oli ülevaatajate koolitamine, siis paraku olid esimeste testostude tulemused ootamatud… Sellest tulenevalt alustame kahe ülevaataja osas haldusmenetlust“. Tahaks küsida kas ülevaatuse talituses on inimest kes oleks saanud kvaliteedi arendaja koolitust minule tundub, et ei ole. Tundub nii sellepärast et kvaliteediprofessor on öelnud: “Siseauditi ülesanne on leida nõrgad kohad ja mitte karistamine“. Miks siis on nii erinev tase, et üks ülevaataja tunnistas auto kõlblikuks, MA ekspert leidis samal masinal kolm OV viga ja neli VO viga üks ülevaataja aga leidis lausa seitse OV viga? Asi on selles, et inimesed on erinevad, sellepärast on palju poliitilisi parteisid kuna palju erinevalt mõtlevaid inimesi. Muidugi on vaja ühtlustada ülevaatust kuid sellega ei saa lõpuni minna sest ülevaatajate robotiseerimine/arvutiks muutmine ei õnnestu kuna oleme erineva mõttemaailmaga ja erineva ohutunnetuse ja erineva hinnangu andmise võimega. Palju aitab kaasa erineva otsuse tegemisele see, et tehnika ohutuse hindamise põhimõtteid on muudetud. Varasemalt oli tehnoülevaatuse kohta selgitus, et tegemist on teekõlbulikkuse testiga kuid tänaseks on riigiametnikud sellise selgituse määrusest kustutanud. Tänane ingliskeelne tehnoülevaatusdirektiiv küll annab mõiste roadworthiness test kuid meie jaoks on tõlgitud ingliskeelsed sõnad teekõlbulikkus hoopiski sõnadeks tehnonõuetele vastavuse kontroll. Mina näen siin erinevust selles, et kui ülevaataja teeb teekõlblikkuse kontrolli siis on temal õigus palju rohkem kaalutleda oma otsust. Mees mõtiskleb kas antud hetkel kontrollis oleva sõiduki olukord lubab masinal täna ohutult liigelda. Kui on aga kasutusel tehnonõuetele vastavuse kontroll siis muutub kaalutlemise võimalus peaaegu et olematuks sest nõuded ja vigade raskusastmed on kõik tehtud kabinetivaikuses ja paljudel juhtudel tekib arusaamatusi. Arusaamatused tekivad sellepärast, et keegi riigiametnikest ei ole autosid kontrollivate inimestega st. praktikutega arutanud tehnonõudeid ja nii võib tekkida olukord kus riigiametnik arvab puuduse olevat ohtliku ja samal ajal kogemustega ülevaataja on teisel arvamusel. Olen mitmeid kordi tunnetanud suhetes MA ekspertidega, et tehnoülevaatajal võib olla kaks arvamust üks on MA eksperdi oma ja teine vale. Kirjutasin ministeeriumisse saadetud kirjas paar aastat tagasi. Minule on raske harjuda sellega, et mõiste „Teekõlbulikkuse test“ on meie riigis asendatud nimetusega „Tehnonõuetele vastavuse kontroll“. Tähendab, on kusagil maha istunud üks grupp riigiametnikke kes ei ole töötanud tehnoülevaatajana ja seeläbi ei oma vastavat auto kontrollimise kogemust. Riigi poolne, huvigruppide mittepiisav kaasamine õigusloomesse on kahetsusväärne ja ei ole kooskõlas „Hea õigusloome ja normitehnika eeskirjaga“.

Lõpuks tahaks tagasi tulla ja vaagida põhjuste üle. On muidugi tobe, et trafi eksperimendis paljud ei leidnud testiauto vasaku tagaratta probleemi ja kindlasti on siin tegemist ülevaataja poolse pealiskaudse suhtumisega. Mida teha, et olukorda parandada?

Minul on laserplaadil video kus on näha ja kuulda, et juba 10 aastat tagasi ütlesin roolivõimu saates Raivo Rimm`ile: “Nii ta paraku on, et seadus ei nõua amorditestri olemasolu. Nüüd isegi see on kurb lugu, et enam ei pea autoga katsesõitugi tegema. Nüüd loetakse autoga katsesõidu tegemiseks seda kui ülevaataja istub auto rooli ukse taga ja sõidab sisse, seda nüüd loetakse proovisõiduks.“ Täna meie maitseme vähekompetentsete riigiametnike “vilju“ kelle kunagiste otsuste pärast kannatab ülevaatuse kvaliteet. Oli palju aastaid tagasi kohustus, et ülevaatuspunktid peavad kindlaks tähtajaks soetama endile amortisaatorite testri kuid vahetult enne nõude kehtima hakkamist kustutati nii oluline testri soetamise kohustus. Kustutati määrusest ka katsesõidu vastava raja ja pöörderaadiuse ringi kontrollimise kohustus mis tähendab, et mina ei saa enam kontrollida kas pärast rooli lõpuni keeramist, sellest lahti laskmist edasi sõites veab rooli otseks tagasi või ei… Ju siis ei peeta riigiametnike poolt oluliseks saada kontrollijale infot selle kohta kuidas rool kuuletub ja rooliseade käitub. Väidan, et amortisaatori test oleks soomepoistele andnud kolinaga mõtte, et vaata mis seal taga koliseb. Väidan, et ka proovisõiduga oleks ülevaataja saanud rohkem infot auto käitumisest. Väidan, et amorditestiga oleks saanud teada kuidas vahetatud spiraalvedrud mõjuvad auto vedrustusele mõtlen siin “amordi ja vedru koostöö võimekust“ ja mingit eraldi sobivusülevaatust ei pea tegema. Minu jutu mõte on see, et rumal on kõike kontrollija kaela ajada ja süüdlaseid on siin teisigi kuid nendest ei räägita ja peksupoisiks on see viimane lüli. Esmalt tuleks näidata näpuga nende poole kes on ülevaatajate arsenalist “minema visanud“ ülitähtsad kontrollimismehhanismid. Riigi asi on korraldada ülevaatust nii, et kontrollijatel oleks kergem avastada puuduseid.

Mis mind eriti kurvastab on see, et selline tagasilla kontrollimata jätmise probleemiga sai tegeldud palju aastaid tagasi päris agaralt ja olukord ei ole saanud adekvaatset lahendust. “Räägin“ siin Teile selle loo. Remondimees tõi minu juurde tasuta pidurite kontrolli kordusülevaatuse saanud masina millel tagasilla kinnituspuksid olid purunenud. Kuna seda viga ei fikseerinud ülevaataja siis autoremondi töökoja juhataja tegi remondiarvele käsitsi kirjutatult ettepaneku sillakinnituse korrastamiseks. Autoomanik esimese hooga andis mõista, et ei jätku raha siis minu teada ei vahetatudki kohe neid pukse ja tehti seda hiljem. ARK sai minu käest 24.05.2012 teada, et meil esineb probleeme tagasilla kontrollimisega kuna ma tegin

juhtumi kohta märgukirja milles põhiline sõnum seisnes selles, et probleemiga peab tegelema. Ma ei mõelnud ülevaataja karistamist vaid pakkusin mõtte, et võiks olukorda natukegi parandada kui ülevaatuspunkti ette paigaldada “lamavad politseinikud“. Tahan tänagi öelda, et ülevaatuse kvaliteedi probleemi kõige väiksem süüdlane on ülevaataja. Esmalt on vastutav Riik kes ei oska survestada ülevaatuspunkti omanikke kellega on tehtud vastav haldusleping. Soovitan maanteeametil eeskuju võtta haridusametist, nemad ei lähe probleemsete koolipilastega pragama vaid küsivad aru direktorilt. Kuna ei ole kontrolli kes kontrolliks kontrollijat… siis ei ole kedagi kes annaks hinnangut tehnoosakonna töö kohta kes arvavad, et videokaamerad aitavad kui selle asemel võiks välja töötada mehhanismid kuidas survestada teist lepingupoolt. Vastavalt Jürgo väitele on Maanteeameti parim partner TÜL mida juhib Soome ülevaatuskontserni A-katsastus OY palgal olev endine ARK tehnoosakonna juhataja. Ma ei taha hakata Andresega vägikaigast vedama, pean teda paljuski heaks spetsialistiks kuid halvaks juhiks sest kui ma olin TÜL liige siis sain aru, et juhtkond ei seisa oma liikmete huvide eest. Nii oleme olukorras kus endine tehnoosakonna juhataja nõustab tänast tehnoosakonna juhatajat ja organisatsioon TÜL on ainult nimetusena tõsiseltvõetav kuid tegude poolest mitte. Ülevaatusmaastiku kujundamisest ja riigiametnikega suhtlemise võimalusest jäävad täna välja enamus ülevaatuspunkte ja riigiga toimuvad arutelud mõne inimese osavõtul kes ei esinda oma organisatsiooni liikmete huve ja arvamusi. Täiesti teenimatult ignoreeritakse ARK poolt neid kes esindavad riiki oma igapäevatöös ja suhetes riigi kodanikega. Kui vaja karistada siis on ARK kohe kohal ja ma ei mäleta, et nemad oleks kunagi üles näidanud tunnustust meile kes me teeme tänamatult rasket tööd. Meie keskel on palju rohkem asjalikke ja tunnustust väärt inimesi kui te arvata oskate.

Vastavalt viimastele arengutele –
Tehnoülevaatuse kaupleja Mait Millert

Leave a Reply

Your email address will not be published.