Paljud ehk mäletavad W.Disney multifilmi aastast 1943 kus taluõuel turvaliselt elanud koduloomad sattusid paanikasse kui tibu, pärast obadust vastu pead, hakkas hüüdma Sky is falling Sky is falling. Seda asjatut paanikat jätkus kõigile asukaile ja lõpptulemuseks oli see, et segaduse organiseerinud rebane pistis kõik kanad oma koopas pintslisse…
Autode tehnoülevaatusega seonduv näib minule kohati sarnane kuna surve ülevalt alla, mis annab üheselt mõista nagu oleks olukord halb – tekitab minus arusaamatust. Meie riigis ei tehta statistikat, selle kohta kui suur osakaal on autoavariides just masina tehnorikke pärast sest selliste juhtude osakaal avariidest on peaaegu olematu. Tean, et euroopaliidus survestatakse ülevaatussüsteemi ja tehakse autode teelkontrolle pigem kommertssõidukitele. Meie riigis põleb üks liinibuss kuus ja paljudel juhtudel sõidetakse veoautod sõna otseses mõttes ribadeks kuid eriliseks mureks nüüd küll põhjust olla ei tohiks. Kasutuses olevast kõigist kategooriatest on 6% (M2; M3; N2; N3) mille hulgast mingi osa tekitavad „peavalu“ Muidugi on probleemseid sõidukeid ka tarbesõidukite (M1; N1) hulgas kuid tooni annavad ikkagi „tööloomad“. Samas paneb mind imestama miks meie riigis nii vähe võetakse vastutusele firmaomanikke selle eest, et nad survestavad autojuhtisid minema tööle mittekorras masinatega? Arvan, et karistused sellise tegevuse eest on väiksmed kui sõiduki kordategemine maksab. See, millise agarusega muudetakse ülevaatuskliimat, kui tugevalt sekkutakse kontrollimise mehanismidesse „lipssärklaste“ poolt paistab minule kui paanika. Ülevaatusreeglistikku muudetakse kiirustades ja seejuures ei kaasata reeglite väljatöötamisesse autot kontrollivaid praktikuid. Kuna varsti hakkab kehtima MKM määruse 77 lisa4 täiendus siis ei saa märkimata jätta, et pool aastat toimunud määruse muudatuse sisu kallal tehtud töö on poolik. Regulatsiooni kallal palju energiat ja vaeva kulutanud riigiametnikud ei kutsunud appi kogemustega spetsialist-praktikuid, tuleb tõele au anda ja ikka ära mainida, et valmis kirjutatud määruseparandus anti 10-ks päevaks Tehnoülevaatajate Liidu (TÜL) liikmetele läbivaatamiseks. Küsitluse tulemusena tehti TÜL liikmete poolt mõned ettepanekud kus pooled ei puudutanud otseselt autotehnilist poolt, näiteks üks ettepanek oli – lubada kasutada autode kontrollimisel lühema varrega haamrit kuna kaubanduses ei ole 50cm varrega haamrit müügil… sooviti ülevaatuspunkti ümbruse nõudeid teedele korrigeerida. Neile, kelle tegutsemise pearõhk on suunatud kasumi teenimisele ei saa ette heita autoalast kompetentsitust. Samas on 336 ülevaataja hulgas piisavalt suur hulk asjalikke teadjamehi keda kahjuks ei kutsuta seadusloomesse – miks?
Ma ei mõista miks määruse loomisesse ei kaasata oma ala spetsialiste ja ei organiseerita õigusloome gruppe praktikutest? Maanteeamet ning Ministeerium arvavad, et nemad teavad paremini mis on õigem, seejuures kutsub Maanteeamet meid üles koostööle aga ei kutsuta aruteludele. Räägitakse avatusest ja soovist rohkem koostööd teha aga puht praktiliselt peetakse läbirääkimisi ARK endise tehnoosakonna juhatajaga kes on TÜL juhataja. TÜL teavitab, et on erialaliit kuid ma vaidleks vastu küsides kas tehnoülevaatuspunkti omanik on eriala…? Maanteeametisse on tööle võetud noored ja energilised ambitsioonikad noormehed kes on küll lõpetanud autoerialase kutsekooli kuid ei oma remondipraktikat ega piisavalt ülevaatuspraktikat, et neid tõelisteks spetsialistideks nimetada. Nüüd siis räägiks paanika tekitajast so. Tibust keda esindab siin kirjas riik ja vastavd riigiametnikud kellele on antud vahendid tehnoülevaatusmaastikku kujundama, juhtima.
Üks vahend ülevaatusmaastiku kujundamisel on hirmutamine mis käib sedasi, et kontrollimise hetkel teeliikluseks kõlbliku auto puhul peab autot kontrolliv isik hakkama spekuleerima, et mis tulevikus selle masinaga võib juhtuda kui avastatud väheohtlikku puudust ei kõrvaldata… Kontrollija peab tekitama autoomanikus kõhedust, et ta nõustuks kergemini autole kordusülevaatuse vormistamisega kui mõne liigendi porikaitse on katki või kummipuks suurema lõtkuga. Toon allpool näited sellest kuidas riigiametnikud valesti tõlgendavad kehtivat määrust nõudes kordusülevaatuse vormistamist masinale kui suurte kogemustega praktikud asja nii ei näe. Toon näite liigsest „vindi ülekeeramisest“ kus avastatud väheohtlikku puudust võetakse pigem ohtliku või eriti ohtliku puudusena. Kõige rohkem tekitab segadust masina tuuleklaasiga seonduv. Oma väidete kergemaks mõistmiseks teen väljavõtte kehtivast määrusest.
https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1240/7201/2016/MKM42_lisa1_parand.pdf#
Probleemi tekitab just see, et asjapulgad ei suuda mõista, mida mõeldakse seaduseandja poolt antud lauseosaga – liikluse jälgimist raskendavaid kahjustusi. Ja mis tähendab siinjuures sõna – raskendavaid? Mõiste –mõrade kogumik on samuti raskelt mõistetav kui meenutan juhtumeid mis on ette tulnud minu praktikas. Minu juurde tuli politsei poolt erakorralisele ülevaatusele suunatud väikekaubik millele oli väljastatud vastav akt kus riigiametnik millegipärast oli „unustanud“ selgitusesse panna seadusesõnastusest – liikluse jälgimist raskendavaid… Nii tuli minul klaasipraoga masin tunnistada korrasolevaks kuna liikluse jälgimiset raskendavat kahjustust ei olnud. Olen kohanud ka sellist sõnastust – klaasipuhastaja tööalas mõra…
Riigiametnikud nagu ei oska emakeelt kuna ei ole osanud tõlgendada seadusesõnastusesse pandud mõtet. Ja ühte lauset väänatakse vastavalt vajadusele jättes kontrollaktile kantava põhjuse kirjelduses ära kõige olulisema lauseosa – liikluse jälgimist raskendavaid… Kui vaadata pilti liinibussi tuuleklaasist siis näete, et klaasi keskel on ümmarguse kujuga klaasipraod mis tekkisid siis kui seespool klaasi küljes olnud aksessuaar jõuga eemaldati. Tegemist on sisemise klaasikihi kahjustustega mis ei levi edasi ja mis mitte kuidagi ei raskenda liikluse jälgimist.
23.01.2014.a. toimus Põltsamaal TÜL aastakonverents kus osalesid üle vabariigi tehnoülevaatuspunktide omanikud või esindajad. Konverentsile olid kutsutud ka riigi esindajad kus siis võeti kokku tehtud töö ja räägiti tulevikuplaanidest. Mind seal kohapeal ei olnud, sellepärast ma ei saanud esitada küsimusi mida siin teen. Üks ettekandjatest oli inspektor kes andis aru mida halba ta on avastanud kontrollreididel tuues ühe näitena pildi ülalolevast bussi tuuleklaasist… Nii kujundataksegi meie riigis seisukohti kus ametiisik ei mõista lõpuni mis on määrusesse kirjutatud ja hakkab kuulutama „oma tõde“ Mina olen kategooriliselt sellise mitteadekvaatse „koolituse“ vastu ja kui riigiametnikud minuga ei nõustu siis muutku määruse sõnastust nii, et üheski klaasis ei lubataks ühtegi pragu… Toon veel ühe näite sama inspektori tähelepanekutest kus tema arvates oli tegemist nii suure puudusega mis vajas ettenäitamist 100 saalisviibijale kui rasket tehnoriket.
Pildil näeb stabilisaatori varrast mis kinnitub kronšteini ja kummipuksiga kerele. Näha on, et kummipuks on liigselt kulunud ja varraski on oma diameetris väiksemaks kulunud kuid sellist puudust ohtlikuna mina ette ei kujuta sest 5 mm lõtk kummipuksil ei lõhu kinnituskronšteini kuna kumm leevendab lööki. Antud varda teine ots kinnitub õõtshoova külge kus liikumine üles/alla on vähemalt 10 cm kui mitte rohkemgi mis tähendab, et 5mm lisaliikumist ei saa olla ohtlik puudus. Iseasi on see, et ülevaatusel oleks pidanud tähelepanelik ja kogenud kontrollija sellist puudust märkama, siin on tegemist lihtsalt ametialase lohakusega või tähelepanematusega.
Enamusel sõiduautodest ei näegi seda sõlme kuna mootori porikaitse takistab esisilla kontrollimist. Selleks, et ka seda peidetud sõlme kontrollida tarbesõidukil peab autot küljelt-küljele kõigutama, mida ei saa teha siis kui auto on tõstukil – ja puudus jääbki avastamata… Kuna enam ei nõuta katsesõitu siis sellist kummipuksi kulumist ei avastatagi enne kui varda liikumisel tekivad „piisavalt tugevad“ löögid mis kostuvad salongi ja teevad autojuhi murelikuks. Ma ainult oletan – üle vabariigi fikseeritakse sellist puudust üksikutel juhtudel. Minu ülevaatuspunkti inspekteerinud isikute autotehniliste teadmiste tase on kohati küsitav ja vahel tundub, et nad lihtsalt tahavad norida või ongi sellised totakad. Ei taha väga pikalt oma kolleege siin maha teha ja toon sellepärast ainult ühe näite inspektori tobenaljakast selgitusest mis paneb iga kodaniku kahtlema tolle inimese oskuses mõista füüsikareegleid. Ma pigem usuksin, et allpool on näide sellest kuidas ametnik püüab oma vajalikust näidata ja selleks kasutab nn. „otsitud põhjust“ Siit ta tuleb – ARK inspektori koostatud dokument:
„Kvaliteedi komisjoni otsus nr 5“
Ei usu, et distantskrae ülesande selgitus tuleb vastavatest dokumentidest, mida on lugenud süüdistuse koostaja, pigem on see inspektori omalooming? Minu omaloominguline mõttekäik on selline – mootorist väljuvad heitgaasis olevad tahmaosakesed jaotuvad piisavalt ühtlaselt heitgaasitoru läbilõikel sest gaasid oma teel summuti väljundile peavad läbima piisavalt pika maa ja palju takistusi mis segavad tahmaosakesed võrdselt väljuva gaasi sisse. Seega ei ole vahet kas mõõtezond on päris keskel väljalaskeavas või natuke avause tsentrist nihutatult. Autodel on erineva suurusega summutite väljundavad ja kuna distantskrae mõõtezondil ei ole vahetatav vastavalt summutitoru ava diameetrile siis tihti jääbki zondi toruke just gaasude väljumise summutitorus ääre vastu. Ma ei mõista väidet, et heitgaaside voog oleks erinev toru keskel või seina ääres. Selgitus on sama arusaamatu kui soovitus juua jäätisekokteili kokteilkõrrega võimalikult klaasi keskelt kuna seal on kõige paremini segunenud mahl ja jäätis… Oletan – distantskrae on mõeldud selleks, et kiiruga žondi paigaldades (ilma kraeta) võib heitgaasitoru seinalt kriipida „tahmatordi“ zondi sisse mis edasi liikudes võib omakorda ummistada anduriakna.
Palju on räägitud nii meedias kui autosid kontrollivate kolleegide vahel ülevaatusreeglite liigsest karmistamisest. Olen mitmetes kirjutistes viidanud regulatsiooni tobedusele vastavalt millele autot tohib kasutada kui omanik ei tea varjatud puuduseid. Kui puudus avastatakse ja autoomanik sellest teada saab siis peab masinale andma kasutuspiirangu või sõidukeelu… nagu oleksid meil kodanikud nõrgamõistuslikud. Ma ei mõtle siin neid tooni andvaid kapitaliste kes on unarusse jätnud oma kommertssõidukid. Teemasse paanikavarjundiga suhtumist kumab läbi ka siin.
Palju on räägitud korruptsioonist ja ma ütleks, et kontrollijate hirmutamiseks on toimunud nn. näidispoomisi kus karistatakse pistist võtnud inimest ilmselgelt liiga karmilt. Ma ei ütle, et kusagil on keegi otsustanud nii: „Teeme näisispoomist“ kuid sellegipoolest tahaks öelda, rohkem on lehtedes lugeda ARK ametnike „apsudest“ kui tehnoülevaatusel. 23. jaanuaril 2014.a. Põltsamaa Ametikoolis toimunud ülevaatuspunktide juhtide nõupidamisel peeti vajalikuks teavitada ülevaatuspunktide omanikke emori 2010 jaanuaris ja veebruaris tehtud küsitluse tulemustest kus muuhulgas on teave:
Ma ei usu, et aastal 2014 küsitakse altkäemaksu nii palju. Minu ülevaatuspunktis ei küsita meelehead, meile pakutakse seda kolm korda aastas mis tähendab, et altkäemaksujuhtumeid on olematu % kontrollitud masinate hulka arvestades. Niipalju siis hirmutamisest ja hirmudest riigi poolt, et taevas kukub alla.
Tulles tagasi kirja alguses mainitud hundi ja tibu juurde ma ülekantud tähenduses nimetaks hundiks rahamaailma kus inimestelt raha kättesaamiseks kasutatakse ebaausaid võtteid vahendeid. Kaasa aitab sellele paljuski liigselt karm tehnoülevaatusreeglistik mille kohta tõin ainult üksikuid näiteid paljude hulgast.
See aeg on möödas kui oli autotootmises rõhk masina vastupidavusel ja auto anti isalt pojale. Nüüd on vastava eurodirektiiviga näiteks defineeritud mootori kasulik tööiga 5 aastat mis kandub ka autole endalegi. Euroopas on trendiks, et 5 aasta möödudes ostetakse uus kuna autoosad on järelturul kallid ja hooldustunnid veelgi kallimad. Palju räägitakse auto hooldamise vajadusest kui samal ajal teised tööstustoodangu tootjad liiguvad hooldusvabade toodete tootmise suunas. Uue auto puhul käiakse regulaarselt hoolduses, et ei kaoks autol garantii ja pärast garantiiaja lõppu väga paljud enam hoolduses ei käi. Mida siis ikka nii erilist garantii hoolduses ära tehakse kui, et vahetatakse „parin enne” lõppu jõudnud vedelikud ja tehakse visualne vaatlus. Tegelikkuses peaks asjad vastupidi käima, et uut autot ei pea hooldama sellises mahus kui seda täna tehakse sest uut autot reeglina ekspluateeritakse heaperemehelikult ja vanemate autode puhul peaks hooldusteema olema aktuaalne. Siin kasutavad kapitalistid hirmutamiseks uute autode puhul mingeid garantiide katkestuse võimalusi, teevad suuri hooldusarveid, ühesõnaga survestatakse kodanikku.
Olen oma klientidele toonitanud, et kui auto viiakse autoremondi töökotta siis võtke kõigepealt hinnapakkumine ja tulge koos nimekirja ja autoga minu juurde, et saaksin ka omaltpoolt anda arvamust remondivajadusele. Teen seda sellepärast, et olen näinud liiga palju põhjendamatuid hinnapakkumisi kus planeeritakse autoosade vahetust mitte remondivajadusest lähtuvalt vaid käibe suurendamise eesmärki silmas pidades. Sellist ebaausat kliendikoorimist on siis lihtne läbi viia kui ei tagastata autoomanikule maha monteeritud autoosi. Auto defekteerimise juurde ei kutsuta autoomanikku väitega, et ta segab ja tolkneb jalus – no kuulge 5 minutiks võiks ju lubada auto juurde peremeest kui patsiendile diagnoosi pannakse.
Eile käis minu juures konsultatsioonil üks murelik autoomanik kellele oli „Auto 100“ esitanud remondi hinnapakkumise. Auto läbisõit oli 70 000 km ja nimekiri vajalikest töödest ja jupivahetustest oli 800€. Kontrollisin isiklikult antud autot ja ma ei leidnud mitte ühtegi väheohtlikku puudust… Kindlustused tunnistavad autod avariijärgselt hävinenuks mis on liiga tihti otsene lollus sest auto taastamine ei ole kapitalistile tänaste hindade juures majanduslikult kasulik ja väikese töökoja spetsialist parandab puuduse kuni kolm korda odavamalt… Liising annab auto kodaniku kasutusesse aga ei kutsu inimest autotehnilisesse eelkontrolli siit edasi – kui liisija otsustab auto tagasi anda siis esitatakse inimesele hiigelarve liisitud auto remondivajaduste kohta… Inimest peab hirmutama, et ta ei tagastaks autot liisingule ja masin hoitakse kliendi arvelt uue auto seisukorras arvestamata loomulikku kulumist.
Kõik minu väited ja selgitused on motiveeritud minul olemasolevate dokumentidega, ma ei hakanud neid siia lisama sest kirjutis on niigi liiga pikk. Kõike ülaltoodut kokkuvõtvalt tahaks öelda, et riigiametnikud, oma kohati liigkarmide reeglitega mõjutavad tehnoülevaatajaid kes survestavad autoomanikke. Tulemuseks on olukord kus tihti sisuliselt teekõlbulik masin saadetakse remonti kus vahetatakse võimalikult palju osi, et saada „head käivet“ ja masin läbiks ülevaatuse kindla peale… Head sõbrad võtke hoogu maha taevas ei kuku alla.
Tehnoülevaataja Mait Millert