Menu Close

Kuhu kadus tehnoülevaataja?

Tänane kirjatükk on järg eelmisele arvamusloole Peatage lennuk“ ja juttu tuleb sellest kuidas on minule ja mitte ainult minule usutavasti ka paljudele kolleegidele mõjunud muudatused ja arengud. Mind ei ole volitatud seda lugu kirjutama või kolleege esindama.

Alustuseks ütlen: “Ma annan Teile andeks ametnikud, kuna Te ei tea mida Te teete“. Kas andeks annavad kõik ülevaatajad – ma kahtlen selles sest üha rohkem hakkab inimestel taskus käsi rusikasse tõmbuma kui arutan kolleegiga olukorrast ülevaatusmaastikul. Alltulev arutlus on minu isiklik mõtisklus minevikust ja tänasest tehnoülevaatuskorrast, minu seisukohtadega ei pea kõik nõustuma. Olukord on murettekitav mitte ainult minule sest leidub kolleege kes jagavad minu mõtteid ja julgevad välja öelda oma arvamust:

Tundub karm? Mida külvad seda lõikad ütleb vanasõna millega tahan öelda, et minu jaoks ja minu arvates depressiivse olukorra tehnoülevaatusel on loonud konkreetsed ametnikuhärrad koostöös ülevaatusärimeeste ühingu MTÜ Eesti Tehnoülevaatajate Liit (TÜL) juhatusega.

Kuna Teie head ametnikud ja tööandjad minu arvates “ei näe“ mis toimub siis “teen Teile puust ette ja värvin punaseks“ lootuses, et mõistate miks „Kah ülevaataja“ nii karmilt kirjutas. Riikliku tehnojärelevalve „eesliinil“ töötava tehnoülevaataja suhtes on ametnikud ja tööandjad liiga palju üles näidanud teenimatult hoolimatust. Oma subjektiivset arvamust põhjendan allolevate selgitustega ja ei süüdista kuna andsin andeks:

1. Ametnikud ei pea enam Tehnoülevaatajat tehnikat mõistvaks spetsialistiks.

Kuna reeglina kutsutakse ülevaatusreeglite aruteludele ainult TÜL juhatuse liikmeid so. erialaselt atesteerimata ärimehi siis mõttetalgutelt puudub kõige olulisema huvigrupi esindatus, st praktiliselt tehnoülevaatust teostavad inimesed. Võttes tehnoülevaatuse regulatsioone ülekantud tähenduses kui suppi kus parima tulemuse saavutamiseks peavad olema kõik komponendid, siis Ministeerium (MKM) keedab “kirvesuppi“ kus pole muud kui vesi ja kirves. Maanteeamet (MA) on vesi ning kirveks on TÜL või vastupidi, võtke kuidas tahate. Mina ei ole osalenud tähtsatel aruteludel kuna ei kutsuta ja põhjuseks pean, et ei vajata praktikuid ja autotehniliste teadmistega vaidlemisvõimekaid spetsialiste kes võivad äkki ametniku või ärimehe piinlikkust tundma panna väheste teadmiste, praktilise ülevaatuskogemuse puudumise pärast… Ei mäleta millal kaotati professiooni nimetuse eest sõna Tehno – sõna mis viitab, et kodanik on koolitatud omamaks tehnilisi teadmisi ja taipu. Alates 31.03.2016 on kehtestatud kutsestandard Tehnoülevaataja tase 5 kuid ikkagi nimetatakse liiga paljudel juhtudel tehnoülevaatajaid madalama astme ametinimetusega – ülevaatajad. Kusagil kuu aega tagasi oli minul telefonivestlus TÜL juhatajaga kes teadis rääkida, et planeeritakse tehnoülevaatajatele esitatavate oskusnõuete “lati alla viimist“ kuna tänane tase 5 pidi olema liiga kõrge. Miks siis mitte juba võtta tööle koduperenaisi kuna nad on õiguskuulekamad ja lojaalsed tööandjale – usun, et seda ütlust mäletavad veel paljud ülevaatuspunktide omanikud. Vastav mõte esitati umbes 10 aastat tagasi Põltsamaal ülevaatuspunktide omanike ja ARK ühisel arutelul. See oli aeg kus paljudele suureks üllatuseks lõdvendati ülevatusmääruses olevad nõuded (eriharidus, tööpraktika remonditöökojas) tehnoülevaatajatele ARK palvel kuna ei jätkuvat tehnoülevaatajaid. Tegelikkuses oli hoopiski töötajate puudus hoopiski ARK´s sest ülevaatuse talitusest olid töötajad otsa saanud ja meid meelitati sinna tööle minema kuid mitte ükski tehnoülevaataja ei soovinud sinna tööle minna. Töötajate puudus oli arkis nii kriitiline, et oldi nõus võtma tööle riigiasutusesse keda iganes sest kui kandidaat ei vastanud määrusetekstis esitatud nõuetele, siis otsustas ARK kas töötaja sobib… Selline mõttemall, et tehnoülevaatajaks sobib ka koduperenaine on tänaseni säilinud paljude tolleaegsete tegelinskite ja tänaste ülevaatusärimeste mõtlemises. Ka mina olen oma mõtteid avaldanud, et riiklik järelevalve tehnoülevaatuspunktides ongi muudetud selliseks kus saaks hakkama ka koduperenaine pärast paari päevast instrueerimist… Autotehnilist mõtteoskust ei pea olema kuna kõik hindamised ja olukorrad on ära kaetud ametnike poolt koostatud ja nende nämmutaud juhenditega.

2. ARK oma logo keelamisega näitas, et oleme meie ja on nemad.

Minu jaoks esimene märk sellest, et riigiasutuse töötajad hakkavad endid distantseerima ülevaatuspunktide omanikest ja

sellega ka tehnoülevaatajast, oli otsus kaotada teede ääres olevatelt suunaviitadelt logo. Otsuse vastu hakkasid nurisema ülevaatuspunktide omanikud mispeale saadeti vastav järelpärimine Eesti Transpordiettevõtete Tehniliste Juhtide Liidu poolt, millele tuli vastus 02.12.2005.a. mis

varustatud ARK direktori allkirjaga. Ei hakka siin kogu kirja ära tooma kuid selguse mõttes panen mõned väljavõtted:

Minu jaoks tundub ülal olev selgitus otsitud põhjusena kuna juba 1995 aastast nõuti ARK logoga suunaviitasid ja infotahvleid, tähendab, et 10 aastat oli vajalik vastav logoga infotahvel ja nüüd järsku ei ole vaja? Riigiametnikud, selgitades logo eksitavast mõjust ei taibanud, et sama logo on ülevaatajatele isikustatud pitsatitel mis jäid kasutusesse, ütleks selle peale: “Üks on loll ja teine laisk aga mina pean üksi rabama“. Arusaamatu põhjendus minu jaoks on seegi nagu riigiasutuse juhi arvates kedagi huvitaks kuhu läheb saadav tulu? Järgmine selgitus järelepärimise vastuses:

Minu arvates oli muudatuse kõige olulisem põhjus, et sooviti vähendada klientide ja
tehnoülevatajate vahel tekkinud arusaamatuste menetluste hulka riigiasutuses. On tõsi, et kodanikud tegid palju kaebusi otse ARK´i kuigi oleks pidanud esmalt esitama pretensiooni ülevaatuspunktile. Külastades tehnoosakonda nägin lauale kuhjunud kaebuseid millest suurem osa olid sisutühjad nagu väitis ametnik kelle kohustus oli vastata kõikidele kaebekirjadele.
Kuna ametniku enamus tööajast kulus tühitegevusele siis sellega jäi tahaplaanile
tehnoülevaatuspunktide inspekteerimine, milleks oli vaja vähendada paberipahna hunnikut.
Ka mina olen logo kohta esitanud küsimuse saades vastuse:

Originaalne lähenemine minu subjektiivse arvamuse kohaselt sest tekib kohe küsimus, et millega nad siis kauplevad? Kas reg. tunnistuste ja numbrimärkidega või veel millegagi? Ma ei mäleta, et ülevaatajate käest oleks küsitud, või uuritud logoga seoses muudatuse võimalikku mõju. Minule mõjus selline muudatus ära tõukamisena ja sellest alates vähenes tunduvalt soov suhelda ARK tehnoülevaatuse talituse inimestega kui kolleegidega.

4. Ülevaatajale isikustatud templi kaotamine 01.09.2015. kui lõplik eemaletõuge.

24.04.1995 õnnitles mind tehnoülevaatajaks saamise puhul ARK töötaja, andes pidulikult üle tehnoülevaataja tunnistuse ja templi Nr. A322, lisaks käepigistus ja punane alpikann. Siis tundsin, et mind aktsepteeritakse kui riigi käepikendust ja kolleegi. Tempel oli ARK omand ja sellega „seoti“ mind ametnike meeskonnagaja ma tõesti tundsin uhkust, et olen üks oluline mutrike riigi tellimuse

täitmisel ja esindamisel. See oli aeg kus ARK ülevaatustalituse töötajad olid kui head sõbrad ja ma vahel käisin omal initsiatiivil neil ka külas arutamaks ülevaatusega seonduvat. Arvan, et 20 aasta möödudes oli MA nii kaugele distantseerunud tehnoülevaatajatest, et ei viitsitud enam jännata pitsatitega mis olid meile riigivõimu sümboliks. Ka siin ei küsitud minu/meie käest, mida arvab tehnoülevaataja sellisest “pagunite ära rebimisest“, niipalju siis ka turvaelemendist sõiduki dokumendil…
Kõik meediaväljaanded jagasid üht ja sama seisukohta:

Kui pitsatite kaotamise põhjust kajastati meedias bürokraatia vähendamisena siis määruse muudatuse seletuskirjas olev ametniku sõnum paistab minu jaoks teine kuna seal kirjas:

Minu arvates toimus “oma elu mugavamaks tegemine“ millega saavutati olukord kus vähem sekeldusi pitsatite majandamisega registri pidamine, tellimine jne. Selgitus, et ülevaataja peab ootama pitsatit ei ole peamine põhjus minu arvates, sest tehnoülevaataja koolitamine kestab mitu kuud, seejärel teooria eksam, siis pikk praktika ülevaatuspunktis, siis praktiliste oskuste kontroll. Kui on teada mitu inimest taotleb ülevaataja tunnistust siis miks ei saa ette tellida pitsateid mille tükihind on täna 13,50€? Ja kui jäävadki mõned pitsatid üle siis saab neid anda järgmistele lõpetajatele. Pitsat, kui riigi, MKM ja MA partnerluse sümbol oli liiga kulukas asutusele mis opereerib aastas miljonitega? Tähendab templimajanduse korraldamise lõpetamist ja turvamärgise kandmist riiklikele dokumentidele loeti MA ametniku arvates liigse bürokraatia vähendamiseks? Inimesed tänavalt aga arvasid teistmoodi:

4. Tegeliku Tehnoülevaataja arvamust ei küsita!

Kuna olen kirjalikus vormis korduvalt palunud nii MKM, MA ja TÜL´i et antaks mingisugunegi võimalus osaleda uusarengute väljatöötamisel ka tehnoülevaatajaid siis vastused mis on laekunud minu arvutisse lubavad teha järelduse, et meid ei lubata „kinnisesse klubisse“. Ametnikele piisab sellest mida räägivad ja arvavad TÜL juhatuse liikmed kes “teavad“ mida tahavad liidu liikmed ärimehed ja nende kaudu, ka töövõtjad? Arvan, et niikaua kui ametlikul tasandil peetakse tehnoülevaatajate ainuesindajateks suunamudijatest ülevaatusärimehi, nii kaua puudub “Ühiskondlik leping“. TÜL juhataja kirjutas minule 01.03.2016 järgmist:

TÜLi liikmed on ülevaatust teostavad ettevõtted ja nendes ettevõtetes töötavad ülevaatajad.

TÜL põhikiri http://tul.ee/juhatus/ ütleb midagi muud:

3.1. Liidu liikmeks võib olla ainult juriidiline isik, kes ühe oma põhitegevusena tegeleb sõidukite tehnonõuetele vastavuse kontrolliga, tunnistab ja täidab Liidu põhikirjalisi eesmärke.

Ei tea mis inimesed need küll on kes naeratavad vaadates silma ja valetavad, olen korduvalt esitanud liidule selgitusi – nad rikuvad mittetulundus ühingute määrust https://www.riigiteataja.ee/akt/123052020006?leiaKehtiv liidu vale nime pärast kuna
§ 4. Nimi
(2) Mittetulundusühingu nimi ei või olla eksitav mittetulundusühingu eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas.

Eksitakse räigelt õigusliku vormi osas kuna 43 liikme st. ärimehe hulgas ehk on üks atesteeritud tehnoülevaataja! Arvan, et kuna paljud bisnesmenid ei tee vahet riiklikul tehnojärelevalvel ja kauba müügil siis nad ei häbene ka konkurentsi tingimustes muuta tehnoülevaatuse fassaadi palagani sarnaseks https://www.maitene.ee/2020/04/02/mitteulevaatus-vaid-palagan/. Kui olen küsinud TÜL “liikmelt“ st. töövõtjalt, kas teda esindab firma juht ja kas see juht seisab töövõtja õiguste eest riigiametites, siis kõik on vastanud, et firma omanik ei esinda, ei seisa töövõtjate õiguste eest. Olukord on minu jaoks tülgastav sest avalikkust teavitatakse alati, nagu oleks arutatud teemasid tehnoülevaatajatega ja nii riigi kodanikud ekslikult arvavadki, et arutelulaua taga olidki autode kontrollijad. Nii toetubki tehnoülevaatuse korraldajate MKM ja MA tegevus minu arvates paljuski avalikule valele ja ma ei näe kolleegide vastumeelsust sest enamuselt on kadunud tahe initsiatiiviks. Minul ei ole õigust teha ettekirjutust MA -le millise huvigrupiga nad mestis olla võivad. Tänased suhted TÜL ja MA vahel paistavad minule kui kokkumäng tänase MA tehnoosakonna juhataja ja ARK (ARK kasutan selgitustes siis kui kirjeldatav sündmus oli enne MA ühinemist) endise tehnoosakonna juhataja vahel. Siit algasid minu arvates ka probleemid ja ebakõlad ülevaatuskorralduses kuna arengud on eranditult ühekülgsed. Viimane laiahaardeline arvamusküsitlus, kus küsiti ka tehnoülevaataja arvamust peaasjalikult ülevaatuse korraldusliku poole pealt, toimus 14 aastat tagasi hr. Ahto Veiksaar´e poolt KÜSITLUS 26.01.2006.doc

Tõsi ta on, et MA on küsinud mida arvatakse nn. korruptsioonikaamerate kohta, küsiti ka uue halduslepingu kohta kuid need olid küsimused ülevaatuspunkti omanikule. Ametnikud näidates huvi puudumist tehnoülevaatajate suhtes on põhjustanud enamuse spetsialistide huvi kadumise osaleda regulatsioonide väljatöötamisel. Tehnoülevaatajate kui kõige olulisema huvigrupi eemale tõrjumine õigusloomest tekitab mitmeid raskelt mõistetavad ja elukaugeid reegleid. Ainult sõidukeid kontrollivad tehnoülevaatajad suhtlevad klientidega ja teavad täpselt kuidas suhtub rahvas ülevaatuskorraldusesse üldiselt, üks näide mida arvab klient:

Niikaua kui jätkuvalt jäetakse “ukse taha“ tõelised spetsialistid tehnoülevaatajad, niikaua ahistatakse riigikodanikke tobenõuetega. Näiteks 20 aastat kasutuses olnud sõidukile kasutusloa hankimine MA-st (lubatud kasutada andmesildita). Või 25 aastat vanale 300€ maksvale sõidukile 180€ maksva win-koodi ümbergraveerimine kui tehase oma loetamatult roostes. Või aknapesuvee vähesuse fikseerimine kordusülevaatuse väärilisena (xenon). Või tühikargamisele sarnaneva heitgaasidega seonduva topelt kontrollimisega seonduv (all 6.)

5. Tehnoülevaatajaid solgutatakse ülevaatusnõuetega

Õigusregulatsioonid on vahel kui tuulelipp tormituultes st. kord on nii ja siis jälle 180° teisiti. Tänased 396 tehnoülevaatajat näevad välja kui Mr. Bean´i orkester

kus iga randmeliigutus (määrusemuudatus) peab saama täidetud vastuvaidlematult olgu siis reegel kuitahes elukauge. Oli nõue, et sõiduki lähituled süttiksid automaatselt ja kui ma läksin ARK-i selgitama, et see on seadusevastane tegevus oma tagasiulatuva nõude tõttu siis mind lihtsalt juhatati uksest välja. Läks mööda paar aastakest ja tühistati süttimiskohustus, kliendid aga tegid lisakulutusi, et autoesindusest ostetud auto viia vastavusesse kuigi autostu ajal ei kehtinud sellist nõuet. Tehti seadusevastane juhend keelates ära tumeklaasid õppesõidukitele juhist tahapoole ja kui mina pöördusin õiguskantsleri poole siis viidi määrus ebaseadusliku ja ka ebamõistliku juhendiga kooskõlla. Kuni leidus ametnik kes nägi kui rumal on keelata taga tumeklaasid siis muudeti jällegi tagasi nõue ja hakati uuesti lubama tumeklaase õppesõidukitele.

Keelati lisapiduritule ette jääva tagaklaasi tumestamine piduritule valgusava ulatuses motiveerides otsust, et tagasõitja ei näe enam nii hästi pidurituld. Nüüd siis jälle lubatakse muuta pidurituld vähemmärgatavaks lubades kattes kogu tagaklaasi tumekilega ja sellist ebamõistlikku tagasimuudatust motiveeritakse selgitusega, et ülevaatus ei mõõda valgusjõudu. Lisan natuke ajalugu kuidas muutusid nõuded pidurituledele:

25.04.2015 –1) Latern, selle valguse värvus, paigutus või valgustugevus ei vasta nõuetele VO
01.01.2016 –1) Latern, selle valguse värvus, paigutus või valgustugevus ei vasta nõuetele VO
2) Valge tuli taga või oluliselt vähenenud valgustugevus OV
01.01.2018 –4) Valgusvihu värvus on vale OV
5) Mistahes ese vähendab laterna valgustugevust OV
22.07.2019 –4) Valgusvihu värvus on vale VO
5) Laterna valgustugevus ei vasta nõuetele. OV
6) Laterna valgustugevus on oluliselt vähenenud. VO

2015 aastal võis autoomanik ükskõik mis tuld mustaks lakkida, või paigaldada tumekilet keskmise piduritule ette jäävale tagaklaasile.
2016 aastast võis kõike samuti teha kui enne 2016 kuid kui ülevaataja subjektiivselt arvas, et tule valgustugevus on muutuste tõttu oluliselt vähenenud siis vormistati kordusülevaatus.
2018 aastal tuli juurde ülevaataja otsustamisele abiks lisaselgitus mis keelas piduritulega seonduvalt igasuguse isetegevuse.

2019 aastal kaotati isetegevuse keeld ja jälle tohib piduritule ette jäävat tagaklaase kiletada. Tehnoülevaatajale on antud tagasi õigus arvata, et piduritule kunstlikult valgustugevuse vähendamine on lubatud. Kui aga tehnoülevaataja arvab, et piduritule valgustugevus on oluliselt vähenenud siis vormistab kordusülevaatuse. Kus on piir mõistel valgustugevus ei vasta nõuetele ja valgustugevus on oluliselt vähenenud? Pean sellist subjektiivset regulatsiooni rumalaks ja vastuolus hea halduse tavaga. Selline õigussudimine on iseloomulik endas mitte kindlatele meeskonnaliikmetele ja kui keegi küsiks tehnoülevaataja käest siis kehtiks reegel,

mis keelab piduritule valgusava ulatuses igasuguse isetegevuse väikese lisaga kus öeldud, et piduritule ette jääv sõiduki tagaklaas võib olla tehase toonitud kui ta omab vastavat tootja markeeringut „V“ tehnoülevaataja tunneb ennast kui marionettnukk ametniku käes kes tõmbab niiti ja nuku käpp tõuseb. MA oma käskude ja keeldudega tundub kohati olevat kui sunniaparaat. Tegelikult on bürokraatide surve nähtav kogu riigi arengutes, mitte ainult ülevaatusmaastikul ja mina ei ole ainuke kes julgeb sellist arvamust avalikult välja öelda.
Õiguskantsler Ülle Madise: Eesti on liikumas käsu- ja keelu ühiskonna suunas – http://www.ohtuleht.ee/760197/tv3-video-oiguskantsler-ulle-madise-eesti-on-liikumas-kasuja-keelu-uhiskonna-suunas
Käskude, keeldude, juhiste hulk on minu jaoks ületanud mälumahu võimekuse piirid juba ammu ja kui nende hulka satuvad ka küsitavad kohustused siis muserdatakse tehnoülevaatajate teadvust, muutes meid “Loomade farmi“ http://www.nommeraadio.ee/meediapank.php/Loomade%20farm asukate sarnaseks (soovitan kuulata sest kogu Eesti riik sarnaneb aina rohkem loomade farmile). Olen varasemalt teinud arvamusloo “Taevas kukub alla“ kus toon paralleeli farmiga rääkides ametnike üle reageerimisest tehnoreeglite tõlgendamisel. Ammu “paika loksunud“ reeglite muudatused mida läbi ei arutata tehnoülevaatajatega on raskelt mõistetavad klientidele ning muserdavad tehnoülevaatajat ennast kui ka vähendavad tehnoülevaatuse mainet.

6. Katkised ja mõned mittevajalikud “tööriistad“ meistritele.

Ametnike koostatud määrused ja juhised on tehnoülevaatajate tööriistad lisaks seadmetele. Seadmetega ei ole probleeme, nad on reeglina korras ja kontrollitud vaatamata tõsiasjale, et mõne riista kasutamine on küsitav sest näiteks müramõõturi kasutamise tingimusi ei ole. Me küll mõõdame müratugevust aga kui asjalik jurist protesteerib siis ta vaide võidab. Üks kord 25 aastase tööpraktika jooksul olen kasutanud indikaatorkella, millega saab mõõta mitu millimeetrit loksub rooliliigend. Omaette teema oleks aga käesoleva aasta kevadel kasutusele võetud piduriaeglustuse mõõtur ja laheda lugemise saaks kui jagaksin Teile minu kirjavahetust liiklusjärelvalve juhtivmenetlejaga aeglustusmõõturi teemal. Ma seda ei tee sest lähen sellega natuke teemast eemale. Niipalju küll, et asjasse mittepühendunud teaksid, eelmainitud mõõteriista kasutamine tõi kaasa juhtumi mis saatis kliendi ülevaatuselt kiirabiga haiglasse. On veel teinegi mootorrattaga kukkumise juhtum ja ei ole teada need kukkumised kus asi „suure kella“ külge ei läinud. See kohustuslik (kui ei osta endale siis võid ülevaatuspunkti sulgeda) mõõteriist mis maksis üle 1000€, on minule mittevajalik sest tänaseni kaupmehepakendis ja mina ei tea kuidas ta välja näeb? “Tänagem“ meie ametnikke kes ei tea mida nad teevad! Nüüd aga tähtsamast tööriistast so. Määrusest nr.77. Kirjutasin juba sellest kuidas mitmeid määrusest tulenenud nõudeid on muudetud ebamõistlikult. Et regulatsioonid on paljuski mõistmatud ja vajavad kohendamist. Olen MA töötajate poole pöördunud kirjalike soovidega muuta reegleid, mille tõestuseks saan esitada rohkem kui 200 elektronkirja, ministeerium on saanud umbes 5 vastavasisulist palvet/soovitust. Palju on sisaldanud MKM 77 lihtlabaseid lauseehituse vigu, mis on märgiks sellest, et paljud ei oska piisavalt emakeelt. Tänu nii tehnilisele praagile kui ka lauseehituse vigadele ma tegin ettepaneku 192 muudatuseks määruse 77 lisa 4-s mis mõeldud kasutamiseks sõidukite kontrollimise juures. Ja selline minu arvates suure hulga ebakõladega tööriist antigi tehnoülevaatajatele andmaks hinnangut kodanike sõidukitele. Mida siin ikka tahta kui riigi poolt on ülevaatusmääruse kontrollikomisjonis austatud kodanikud nagu koolipapa Märt Sults ja Erki Savisaar juunior. Vead tulevad sisse minu arvates sellepärast, et ametnikud ei kaasa arengutesse autode kontrollijaid just nagu kardaksid tehnoülevaatajaid kuna meil on kompetents autode kontrollimisel. Kes siis tahab arutelugruppi endast targemaid inimesi kes oskavad esitada küsimusi mis paneb idee esitaja piinlikkust tundma oma väikese oskusteabe pärast… On veel peale minu kolleege kes tahavad kaasa aidata muudatustele paremuse poole, õiglasema ülevaatuskorralduse poole, kuid meid ei lasta ligi sest ees laiutavad ülevaatusärimehed oma pseudo Tehnoülevatajate Liiduga mille eesotsas on endine ARK tehnoosakonna juhataja. Ministeerium toodab õigusloome praaki kuna jätab aruteludelt kõrvale sõidukite kontrollijad just kui ei tea, et on olemas “Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ https://www.riigiteataja.ee/akt/129122011228 millest panen Teile ühe lausekatke:

Väljatöötamiskavatsuse, kontseptsiooni ja seaduseelnõu ettevalmistamiseks huvirühmade ja avalikkuse kaasamine ning kooskõlastamine …

Kes ei kuulu TÜL´i, neid hoitakse infosulus sest arutelud ju toimuvad TÜL juhatuse liikmetega ja teised st. enamus tehnoülevaatuseid ei tea milliseid muudatusi tahetakse teha/tehakse koostöös kahe tehnoosakonna juhatajaga (endine ja tänane). MA osakonna juhataja soovitas minule, et teeksin oma organisatsiooni mis võtaks enda alla TÜL´i mittekuulujad, et mitte hakata iga üksiku aktivistiga teemasid arutama. Ma ei taha endale sellist vastutust kuid lubasin luua initsiatiivgrupi inimestest kes tahavad kaasa rääkida kui saan kinnituse, et pärast grupi moodustamist pühendatakse ka mind regulatsioonide keetmise juurde – sinna see jäigi. Jäi üle pöörduda ministeeriumisse paludes anda võimaluse ka teistele huvigruppidele kaasa mõelda, arutada milline peaks olema „õigustööriist.“ – sinna see jäigi.
Üks lõik 19.03.2019 ministeeriumisse saadetud kirjast:

Et Teie ei arvaks nagu oleksin ainuke kes nii mõtleb, lisan siia kolleegi arvamuse:

Ka täna kasutusel olevas määruses on päris palju küsitavusi kohe nii palju, et algatasin avalikus foorumis arutelu teemal: „Nõuded mis panevad kulme kergitama“
https://www.auto24.ee/foorum/foorum.php?tid=168758
Küsite miks siis avalikult? Aga sellepärast, et minule ei ole jäänud teist võimalust kuna viimased 5 aastat tehtud palved – pühendada ka mind regulatsioonide tegemise juurde – on jäänud “hüüdja hääleks kõrbes“

Aegade algusest peale on meie inimesed vaadanud põhjanaabrite peale ja paljudes asjades joondunud nende järgi kui tehakse reegleid, et üle võtta parimat. Mida küll mõtlevad meie ametnikud kes hoopiski “keeravad vinti peale“
https://eestinen.fi/2018/05/muutused-soome-autoulevaatuses-ulevaatused-muutuvadharvemaks-heitgaaside-mootmine-kaob-kulunud-rehvidega-enam-labi-ei-saa/

Kui tehnoülevaatuse eurodirektiiv 2014/45/EL https://eur-lex.europa.eu/legalcontent/et/ALL/?uri=celex:32014L0045 annab selgesõnalise juhise teha valik kas

(or inglies keeles) heitgaaside mõõtmine või auto pardaarvutist kontrolli protokolli väljatrüki, siis Soomlased lubavad oma ülevaatajatel juba alates 10 aasta vanustest sõidukitest teha lihtsustatud korras 1 minuti kestva lihtsaima toimetuse. Meie ametnikud aga nõuavad ülevaatajatelt topelt tegevust, ma ütleks tühikargamist.

Meil peab tegema heitgaaside mõõtmise kus mootorit “vägistatakse“ diislitestis maksimaalpöörete juures ja isegi siis kui mõõtmine näitab, et heitgaasidega on kõik korras, peab veel lisaks tegema nn, OBD testi saamaks teada kas heitgaase mõjutavad komponendid autol on korras? Mitte ainult viimase näite põhjal vaid ka paljude teiste koostatud reeglite üleliigsed nõuded tunduvad tehnoülevaatajatele kui “tühikargamine“.

7. Tehnoülevaataja peab uskuma dokumenti, mitte seda mida näeb!

Ikka veel see teema veoautodega mis kriibib iga tehnoülevaataja teadvust kui tuleb järjekordne “veoauto“ mis visuaalselt ei saa olla veoauto. MA kodulehelt leiab lihtsustatud selgituse, millist sõidukit siis ikkagi loetakse veoautoks. Ametnikud kes suudavad mõelda üht, kõnelda teist ja teha kolmandat on “loomingulised“ olnud palju aastaid. Kirjeldan sõiduautode veoautodeks ümbertegemise ajas muutunud reegleid:

A) Kõigepealt oli reegel, et veoautoks saab olla veose veoks konstrueeritud ja ehitatud sõiduk mille kauba laadimise ruumi sügavus on vähemalt 50% esitelje ja tagatelje omavahelisest kaugusest. B) Siis leiti eurodirektiiv milles on vastav arvutamise valem kus arvutustulemus andis õiguse tunnistada sõiduk kas sõiduautoks või veoautoks kusjuures määravaks on istekohtade arv, v.a juhi iste. Ametnikud nägid valemit kuid ei keeranud ühte lehekülge tagasi kus oli kirjas, et euroliidus toodetakse “poolfabrikaat masinaid“ millele saab paigaldada erinevaid seadmeid ja lisasid. Valem oli mõeldud kasutamiseks üksikjuhtudel kus tehasest väljus “kesksoost“ isend millele sai autoesinduses panna vajalikud lisad ja muu. C) Hakati sõiduautona toodetud sõidukeid vormistama veoautona milleks eemaldati tagumised istmed, istmete kinnituskohad keevitati katete alla ja eemaldati ohurihmad vähendamaks sõidukis sõitjate arvu ning lisati turvasein.

D) Siis hakati sõiduautona toodetud sõidukeid vormistama veoautona kus jäeti alles tagaiste kuid eemaldati keskmine ohurihm, sellega vähendati reisijate hulka ja valem toimis. Kaotati turvaseina kohustus sellisel sõidu/veoautol kui on kaubakinnituse konksud.

E) Siis hakati sõiduautona toodetud 5 istmekohaga sõiduautosid vormistama veoautona ilma midagi sõiduauto juures muutmata. Muutuseks ainult märge – sõidu ajal 4 istekohta. Nähes pealt sellist skeemitamist mõistab tehnoülevaataja millised piiramatud võimalused ja õigused on ametnikel. Selliseid asju kus mõistus tõrgub uskumast mida silmad näevad on kordades rohkem kui arvata oskate võiks rääkida euroreeglitele mitte vastavate sõidukipartiide arvele võtmisest. Oleks siis mõni “tööõnnetus“ aga kui hakatakse muutma määrust, selleks „siluda“ ilma kohustuslike laternapesuriteta 200 sõiduki arvelevõtmise praaki siis see ei ole juhus minu arvates. On ju kõigile teada diiselmootoritega autode massilisest arvelevõtmisest kus suitsususe normiks 3,2 ja hilisemalt ülevaatajatele saadetud juhisest kus antakse sisuliselt kohustus rikkuda eurodirektiivi valimaks normatiivi.

Tuleb meelde umbes 10 aasta tagune juhtum kui minule helistati MA tehnoosakonnast ja paluti konkreetse sõiduki suhtes “silmad kinni panna“. Panin silmad kinni kuid tegin vastava selgituskirja juhataja kohusetäitjale K. U. ja mees lahkus töölt 2 kuud hiljem… Siis tekib tahtmatult küsimus, ehk on tegemist organiseeritud kuritegevusega või ongi seal nii nürid pliiatsid tööl?

Panen Teile head inimesed ühe sõiduki pildi, ehk saate samuti tunda kuidas mõistus tõrgub uskumast seda mida näete. Pildil on ülevaatusele tulnud autorooliga ja taga kallurkastiga, roomikutega mootorratas… Jah kui roomikud asendada ratastega siis hakkab ATV moodi välja paistma kuigi ma ei ole kohanud autorooliga mootorratast, seega on tegemist UTV mini variandiga st. maastikusõitudeks mõeldud liiklusvahendiga, mitte krossimootorrattaga.

Olgu dokumentidel olevaga kuidas on aga minu silmad näevad üht kuid mõistus keeldub uskumast. Mitte vähem muserdav on olukord tehnoülevaatajatele koostatud ülevaatusreeglite paljude sätetega sest meie suhtleme silmast silma riigikodanikega kes kuuldes kordusülevaatusele suunamise ebamõistlikku põhjust küsivad otse: “Oled Sa terve mõistuse juures – kas siis selle eest korduv?“ Vastan, et jah selle eest korduv kuna meil on ettekirjutused, mille peale muutub kodaniku pahane näoilme teiseks, kus on kaasatunne kui põlgus korraga. Olen oma varasemates kirjutistes „Taevas kukub alla“ ja „Usalda aga kontrolli Vol2“ kirjutanud ametnikest kes mõtlevad teistmoodi kui autotehnikud. Üks näide, millega ei saa ülevaatusel otsust – korras.

Ju siis neil on omad põhjused lugeda raskusastmelt samasse rühma tuledega pimestava sõidukiga = OV ehk oluline puudus – kordusülevaatus.

Neid vastuolulisi nõudeid on palju kus tehnoülevaataja võtab vastu otsuse mis tema arvates ei ole õiglane kliendi suhtes – kutseetikale mõjub demoraliseerivalt olles aus võimu ees kuid ebaõiglane kaaskodaniku suhtes. Vaidlused ülevaatuskorralduse vastuolulistel teemadel kus minule öeldakse, et mina ei saa aru ja MA inimestel õigus, on andnud minule tahtmise pöörduda õiguskantsleri poole (olen seda teinud kolmel korral). On päris mitmeid juhtumeid kus MA poolt praktiseeritakse õigusega mitte kooskõlas olevate juhiste andmist. Need on juhtumid kus alles planeeritakse määrusemuudatust mis hetkel veel ei kehti kuid tehnoülevatajatele juba antakse õigus teha toiminguid. Tehnoülevaatajatelt nõutakse määruste ja reeglite punktuaalset täitmist ja samas lubatakse endale õigushuligaanitsemist! Kuna Ülle Madise 14.05.2015 vastuskiri omab juurdepääsupiirangut kuni 14.05.2090, siis teen sealt ühe väljavõtte:

Et viis aastat tagasi taunis õiguskantsler liigset kiirustamist on tänaseks unustatud siis oli minul MA inimestega järjekordne vaidlus. Nimelt, alles planeeritakse määruse muudatust mis kaotab siseriiklikult reg. tunnistuse omamise nõude. Tehnoülevaatajatele on aga antud kirjalik luba rikkuda kehtivat korda ja mitte küsida sõiduki reg. tunnistust, mis omakorda muudab mõttetuks regulatsiooni:

kuna ei saa ju teada kas dokument on täis kirjutatud või ei sest dokumenti ju ei ole antud…

Tehnoülevaataja kes ei ole tuim lojus, täites ka küsitavaid ettekirjutusi tunneb, et tema ametiuhkusest murdub tükike iga kord kui peab kliendi käest mõttes vabandust paluma otsuse eest mis on mitteadekvaatne nii automaniku kui ka tehnoülevaataja arvates.

8. Riigi poolne tehnoülevaatajate karistuspoliitika tundub kohati liiga karm.

Usinad ülevaatuspunktide inspekteerijad teevad oma tööd kohusetundlikult ja videokaamera salvestuste hilisemale vaatlusele toetuvate otsustega koostatud leppetrahvide hulk aina suureneb. MA ja ülevaatuspunkti omaniku vahel sõlmitud halduslepingus on:

Teostaja all mõeldakse lepingu järgi ülevaatusfirmat. Kui mõni hakkab vastu puiklema ja ei täida lihtsalt jonni pärast ettekirjutust siis võib leppetrahv küündida kuni 9600€ ja seda ei ole juhtunud. Kuna haldusleping on tehtud varaliselt suhteliselt heal järjel oleva ülevaatusfirma omaniku ja riigiasutuse vahel siis nn. lepetrahvi suurus on ärimehele igati vastuvõetav ja nii ei ole keegi kurtnud, et käib “röövimine päise päeva ajal“. Kahjuks ei ole arvestatud sellega, et kogu summa nõutakse lõpuks ikkagi välja palgapäevast palgapäevani elavalt tehnoülevaatajalt olgugi tema riigiesindaja. Sellepärast pean leppetrahvi ebaproportsionaalselt suureks rikkuja majandusliku järjega, kusjuures me ei saa täna enam rääkida mitte niivõrd korruptsioonist vaid pigem video vahendusel avastatud tähelepanematusest või hajameelsusest tehtud vigadest. Kui oli ellu kutsutud nn. “kvaliteedikomisjon“ (kust puudus tehnoülevaatajate esindaja) mis arutas tehnoülevaatajate eksimusi sõidukite kontrollimisel kui „lükati ette“ sõiduk millel teada puudused ja hilisemalt tehti vastav kokkuvõte. Eksinud tehnoülevaataja kutsuti “punasele vaibale“ ja määrati temale karistus mis võis olla ebaõiglane mõne ametniku omapärase reeglitõlgenduse tõttu. Näiteks on süüdistatud tehnoülevaatajat selles, et tema auto kontrollimise käigus nähtud roostes summutit ei pidanud kliendi poolseks keelatud ümberehituseks (minul on vastav dokument olemas)… Oli ka selliseid juhtumeid kus ametnikud on kutsunud „vaibale“ tehnoülevaataja kes ei olnud eksinud tehnoülevaatuse reeglite vastu, sellest arutati ka TÜL elektronkirjade keskkonnas. Naised saunas teadsid rääkida, et kvaliteedikomisjon tegi nii palju praaki, et neil tekkisid juba omavahel hõõrumised ja lõpuks saadeti see kooslus mis iganes põhjusel laiali. Kohtudokumentidest leiab kohtuniku otsuse kus on kirjutatud: “Isikliku kasu saamise eesmärgil võttis tehnoülevaataja altkäemaksu 2€ ja tunnistas mittekorras sõiduki korrasolevaks“. Minu arvates prokurör ja kohtunik ei ole terve mõistuse juures sest nii rumal ei saa olla tehnoülevaataja kes purgi õlle eest “enda maha müüb“ ja teeb seda korduvalt. Et mõned ametnikud tunduvad kui skisofreenikud on meile kõigile teada sest kohtusime aastaid tagasi politseinikega kes tegid tervele saalile ülevaatusärimeestele ajupesu. Kusagil 30 “koolitatavale“ anti juhis alluvatele edasiandmiseks, et kui tuleb vanaproua ja toob oma aiast sügisõunu siis meie võime vastu võtta selle kingituse. Seejärel tuleb varasemalt tehtud “kingituste žurnaali“ teha sissekanne, et tädi maali tõi 3 kilogrammi kuldrenetti mille turuväärtus on niimitu eurot! Tehnoülevaatajatele võib tunduda hirmutamisena kui jagatakse infofaile politsei teelkontrollist, kohtudokumentidest, MA inspektorite leppetrahvide aktidest. Selline tehnoülevaatajate “lühikese nööri otsas hoidmine“ ei tule kasuks kuna tekitab nii mõnegi sõiduki kontrollija alateadvuses aegajalt tekkiva ärevustunde ja mõtte kas ma ikka vaatasin seda või ei?

9. Palju kisa vähe villa – videokaamerad.

Ülevaatuspunktidesse paigaldatud videokaamerad on kaasa toonud kordusülevaatuste % hüppelise tõusu enamuses liiklust mitte ohustavate puuduste arvu suurenemisega. Et tehnoülevaatuspunktides erineb kordusülevaatuste % päris suurelt siis see on kaasa toonud näited kus mõne ülevaatuspunkti käive on kukkunud (minu firmas vähenes kuukäive augustis võrreldes eelmise aasta augustiga 29%) kuna kliendid lähevad ära sest “seal noritakse liiga palju“ (täidetakse ülevaatusnõudeid). On teada konkreetsed juhtumid kus ülevaatuspunkti omanik läks tehnoülevaataja juurde ja ähvardas palgakärbetega kui tehnoülevaataja ei vähenda kordusülevaatusele saadetud sõidukite arvu… Minule on helistanud tehnoülevaatajad ja kurtnud, et nii teevad nende ülemused. Mina EI tohi siin hakata nimesid nimetama sest sellega seaksin ohtu tehnoülevaataja ja tema pere kui ülevaatusärimees otsustab töötajast lahti saada usalduse puudumisel… Kaamerate olemasolu on 2 aastaga kaasa toonud muudatused minu käitumises, olen kergemini ärrituv, vahetevahel tekkiv ärevustunne väsitab vaimu. Kaamerate soov oli MA inimestel juba 10 aastat tagasi ja siis käisid tulised vaidlused peaasjalikult selle üle kelle rahadega ostetakse kaamerad. Vaidlused läksid nii tuliseks, et oli vaja saada Riigikogu majanduskomisjoni arvamust, millest jätan välja sissejuhatava osa ja toon ära olulisema osa:

Meie 16. juuni 2011 nr 2.5-3/964-1

….
Liiklusseaduse § 191 lõige 3 annab Maanteeametile õiguse tehnokontrolli teostava äriühingu territooriumi ning kontrolli teostamise ruumis tehnonõuetele vastavuse kontrolli jälgimiseks ja salvestamiseks kasutada tehnilisi vahendeid. Seaduse kohaselt on lubatud selliseid salvestisi kasutada järelevalve teostamiseks ning vaiete ja kaebuste lahendamiseks. Tehniliste vahendite paigaldamise ja kasutamise ning andmete töötlemise korra kehtestamise kohustus on liiklusseaduse alusel majandus- ja kommunikatsiooniministril.
Tutvunud parlamendi menetlusse antud liiklusseaduse sätete ja eelnõu seletuskirjaga, asus majanduskomisjon seisukohale, et liiklusseaduse sõnastus ei kohusta tehnoülevaatuse läbiviijaid hankima, paigaldama ega hooldama jälgimist ja salvestamist võimaldavaid tehnilisi vahendeid. Liiklusseadus ei sätesta üldse jälgimist ja salvestamist võimaldavate tehniliste vahendite paigaldamist ja kasutamist, kui kohustust, vaid kui Maanteeameti õigust jälgimis- ja salvestusseadmeid kasutada nii liiklusteooria- ja sõidueksami soorituste juures, kui ka tehnoülevaatuse teostamise ruumis või territooriumil.
Samuti leidis komisjon, et majandus- ja kommunikatsiooniministrile seaduses antud volitusnorm kehtestada nõuded tehnonõuetele vastavuse kontrolli kohale, ei ole piisav sätestamaks selles määruses ühe kohustusena tehnonõuetele vastavuse kontrolliga tegelevatele äriühingutele jälgimis- ja salvestamisseadmete soetamise, paigaldamise ja haldamise kuivõrd kõnealused seadmed ei ole äriühingule kohustuste täitmiseks vajalikud. Eraõiguslikele juriidilistele isikutele rahaliste kohustuste panemine peaks tulema otse seadusest ning olema selgesõnaliselt sätestatud. Kui seadusandja soovib tulevikus jätta jälgimis- ja salvestusseadmete hankimise, paigaldamise ja haldamise kohustus tehnonõuete kontrolliga tegelevate äriühingute õlgadele, tuleb liiklusseadust täpsustada. Sama seisukohta on korduvalt esindanud ka õiguskantsler.

Lugupidamisega
Kaja Kallas
Majanduskomisjoni esimees
Marin Daniel

Kuna oli selgelt väljendatud rahvasaadikute 2011 aasta seisukoht, et MA peab ise oma vahenditega ostma kaamerad siis selleks korraks jäi asi nii, et MA ostiski 3 “ringi rändavat“ kaamerakomplekti. Kaameraid kasutati neis kohtades mis vajasid jälgimist saabunud vihjete alusel. Kuna Liiklusseadus (LS) ei sätestanud eraõiguslikes tehnoülevaatuspunktides videokaamerate kasutamise siis tehti 2014 seadusemuudatus mis lubas kaamerad ärimeeste ruumidesse:

§ 191 (3) Maanteeamet võib juhtimisõiguse saamiseks nõutavate liiklusteooria- ja sõidueksami soorituste reaalajas jälgimiseks ja salvestamiseks ning käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud äriühingu territooriumil ja tehnonõuetele vastavuse kontrolli teostamise ruumis tehnonõuetele vastavuse kontrolli jälgimiseks ja salvestamiseks kasutada tehnilisi vahendeid. Salvestisi on õigus kasutada riikliku ja haldusjärelevalve teostamisel ning vaiete ja kaebuste lahendamisel. Salvestisi säilitatakse vähemalt üks kuu, kuid mitte kauem kui üks aasta. [RT I, 13.03.2014, 4 – jõust. 01.07.2014]

Kuna LS oli, et MA võib kasutada – siis seda tõlgendati, et eraettevõtjal on kohustus osta kui MA soovib? Mina nii ei ole aru saanud ja pean kaamerakohustust LS § 191 (3) vääraks tõlgenduseks. Omapärasele LS tõlgendusele toetudes tehtigi uus haldusleping kus pandi ülevaatuspunkti omanik „Võta või jäta” valiku ette. Ka siin on minul pretensioon sest minule tundub selline ülemuse/alluva suhtlus head halduse tava rikkuv kuna tundub olevat ühepoolne surveavaldus, mis toetub mitteusutavale selgitusele ülekaalukast avalikust huvist? Tuleb siinjuures meelde anekdoot kus öises koplis kohtuvad džentelmen ja vägivaldese hoiakuga tüüp. Rets tõstab ähvardavalt telliskivi ja ütleb osta ära ning džentelmen ostab, rets saab saadud raha eest taksoviina. Kaamerate paigaldamise poolt MA argumendiks oli – vähem mittekorras sõidukeid liiklusesse ja tehnoülevaatajate suunamine ning juhendamine. Aga te saate ise lugeda MA tehnoosakonna juhataja mõtteid https://www.mnt.ee/et/ametist/teeleht/suvi-2018/jurgo-vahtra-voidud-eestis-ja-euroopas

Artiklist saate lugeda, et hea ülemus peab riigikogu majanduskomisjoni otsuse eiramisega pealesurutud kaamerate tekkimist oma suurimaks töövõiduks. Mina tehnoülevaatajana pean aga kaameraid väheefektiivseteks ja pigem pean neid survestamise tööriistaks kuna minul ei tule meelde, et MA eksperdid oleksid nõustamas käinud ja juhendamas pärast video vaatamist? Oletan, et viimase 2 aasta jooksul on sealt majast väljunud ainult leppetrahvid aga mitte tehnoosakonna eksperdid, aitamaks kohapeal parandada ülevaatuse kvaliteeti. Kui kaamerad täidaksid ka tehnoülevaatajate suunamise ja juhendamise ülesannet siis oleks 1 kaamera ka õues kus kontrollitakse traktoreid, mootorrattaid, väikehaagiseid… Kaamerad on minu arvates pigem mõjutusvahendiks kui abiks autosid kontrollivatele inimestele.

Korra küsis kordusülevaatusele saabunud klient: “Kas Sa oled imbetsill, et ei saa õues vaadata ABS märgutule korrasolekut“ ja ma vastasin, et reeglid on sellised – ma ei hakka kordama mida ta ütles reeglite koostajate kohta…

Tuli vanapapi kordusülevaatusele sest ei töötanud üks suunatuli kuid kuna ees oli järjekorras veel kaks klienti siis lootis härra, et ehk piisab sellest kui ma vahepeal korraks õue lähen ja seal üle vaataksin. Saanud teada, et peab 5 sekundiliseks kontrolliks ülevaatusruumi sisse sõitma kuid eelnevalt 1 tund ootama, küsis papi: “Miks te mind kiusate?“ Nii soovib MA, oli minu vastus. Ametnike poolne liigne usaldamatus ülevaatajate suhtes tekitab ebameeldivusi ka autoomanikele kuna ülevaataja peab samasuguse usaldamatusega suhtuma auto ülevaatusele tooja suhtes.

Niikaua kui ei ole kontrolli kes kontrolliks kontrolli ennast, niikaua jääb võimalus arvata, et karistuspoliitika on kohati küsitav. Niikaua kui ei ole teoks saanud Eesti Transpordiettevõtete Tehniliste Juhtide Liidu juhataja J. S. 15 aasta tagune initsiatiiv – luua kõrgem organ. Organ kuhu valitakse ametnikud, ettevõtjad ja tehnoülevaatajad, organ mis otsustab kellel on ka tegelikkuses õigus, kas MA või tehnoülevaatajal – niikaua jääb võimalus kahtlusteks.

10. Tehnoülevaatajate teadvusesse on kinnistumas „kätte õpitud abitus“

Tehnoülevaatusel töötavad erinevad inimesed kes suhtuvad oma töösse erinevalt kuid üha enam hakkab minule silma üks ühine joon so. otsustusvõime vähenemine. Kadumas on ka kaalutlusoskus kuna me oleme üle ujutatud kontorites koostatud reeglitest on ju MA kodulehel 13 MA direktori allkirjaga juhist, millele lisaks pakutakse veel 31 juhendit.

Ma ei ütle, et juhendid on mittevajalikud kuid me saime ju ilma nendeta samuti suurepäraselt hakkama… Lisame siia juurde igakuised kokkuvõtvad juhised, töökoha juhised, mõõteriistade kasutusjuhendid, andmeteatmikud ja mis kõik veel?

Ebakindluse tekitab unustamine, et mida on konkreetselt selle kohta kirjutanud ametnikud vastavas juhendis kuna me ei mäleta kõike juhendites olevat. Tehnoülevaatajatel ei ole oma Tehnoülevaatajate Liitu mis vajadusel koordineeriks aitaks ja juhendaks sõidukite kontrollijaid, nad on igaüks omaette nokitsemas. TÜL organisatsiooni „kuuluvad“ tehnoülevaatajad vaikivad kuna nende õigusi esindavad ärimehed… Mitte kõik ei vaja juhendamist ja kõrvalist abi aga minule on kolleegid helistanud kümneid kordi küsides mida teha?

11. Tehnoülevaatajad võiksid teada kes on “seadusesupi keetjad“.

Olen oma “kolgata teel võitluses tuuleveskitega“ pidanud palju kuulama etteheiteid ja süüdistusi TÜL liikmete ja MA poolt kes ei mõista, et ma ei süüdista neid vaid ütlen mis ma neist arvan, panen faktid kõrvuti ja juurdlen oma oskuste piirides. Igal sammul kohtame nõukaaegsed inimesi (ka mina olen nõukaaegne) kelledest paljudel on veel sisse jäänud tolleaegsed dogmad. Nõukaaja kohta on öeldud: „Kõige halvem, mida nõukogude aeg meile õpetas, oli sotsiaalne skisofreenia – mõelda üht, kõnelda teist ja teha kolmandat.“ Just nii käivad asjad meie riigis suurel osal kodanikest. Mida siis mõelda kui loen ilusat juttu Maanteeameti kodulehelt kust võtsin järgmise lause:

Maanteeameti eesmärgiks on tagada, et liiklusesse ei lubataks ühtegi tehniliselt mittekorras sõidukit.

Ah, et ei lase liiklusesse mitte ühtegi mittekorras sõidukit kuid teevad liiklusseaduse mis lubas aastal 2019 liiklusesse kuni kaheks kuuks tehnoülevaatusel mitte korrasolevaks tunnistatud tarbesõidukid. Mind hakkas huvitama, et palju siis oli liikluses mitte korrasolevaks tunnistatud M1 ja N1 kategooria sõidukit (nn. tarbesõidukid), sest teised kategooriad saavad liiklemispiirangu mis lubab ainult sõiduks remonti ja garaaži selleks vaatasin:
https://public.tableau.com/profile/erkki.aarma#!/vizhome/sidukidavaandmetena/levaatustekoondvaade

2019 aastal saadeti liiklusesse 84 761 mitte korras olevat tarbesõidukit, mis omasid õigust osaleda liikluses võrdselt korrasolevatega vähemalt kuu aega ja paljud ka kaks kuud. Mis inimesed need küll on kes tegid reegli mis muutis tehnoülevaatuse aluspõhimõtteid? Ei hakka riigikogu liikmeid eraldi ära tooma kuigi kaks nime on juba läbi jooksnud. Panen Teile tutvumiseks protokolli nägemaks kes siis olid need kes tulid välja ideega, et riikliku liiklusohutuse programmi

raames saata liiklusesse kümneid tuhandeid mitte korrasolevaks tunnistatud sõidukeid kuni 2 kuuks ja see on OK? Tehnoülevaataja kes saatis liiklusesse 12 kuuks mittekorras sõiduki saab aga tingimisi kinnimajja…

Protokoll 7.05.2014.
Kordusülevaatus korra lihtsustamine
Toimumiskoht – MKM

Kohtumisel osalesid:
Sander Salmu – MKM
Tiit Ader – MKM
Andres Soots – TÜL
Argo Järva – TÜL
Ülo Heinsoo – TÜL
Jürgo Vahtra – MA
Ahto Ilves –MA
Alar Allaste – MA

Kokku lepiti põhimõttelised korduva ülevaatuse suunad, mille suunas liikuda. Järgnevalt on vaja kaasata arutellu SIM ja PPA.
Eeldab liiklusseaduse ja määruste muutmist, mis on plaanis teha koos uue ülevaatuse direktiivi ülevõtmisega.
Kordusülevaatuse osas lepiti kokku:

  1. Korduva, erakorralise ülevaatusele suunamise puhul võib sõidukit 30 päeva kasutada väljaarvatud kommertsvedude puhul. Peale seda rakendub sõidupiirang.
  2. Ühe korra saab korduvale ülevaatusele suunata ja saada punkt 1. mainitud leevendust sõiduki kasutamiseks. Teistkordsel korduvale ülevaatuse suunamisel rakendub sõidupiirang.
  3. Korduva ülevaatuse otsuse korral ei tehta kannet reg.tunnistusele.
  4. Korduva ülevaatusega saab sõita ainult Eestis.

    Arutati, kuid ühisele seisukohtadele ei jõutud:
  5. Ettepanek oli, et korduvale ülevaatusele suunamine enne korralise ülevaatuse lõppu ei katkesta kehtivat korralist ülevaatust. Mis tähendaks, et 90p enne korralise ülevaatuse lõppu korduvale ülevaatusele suunatud sõiduk saab takistamatult sõita 90 päeva.

22.10.2014
Osalesid
Andres Soots – TÜL
Avo Raud – TÜL
Sander Salmu – MKM
Sven Nurk – MKM
Ahto Ilves –MA
Alar Allaste – MA
Jürgo Vahtra – MA
Lepiti kokku järgnevas

  1. Kordus ülevaatusel antakse min 30 päeva jooksul õigus kasutada sõidukit piiranguta, sõltumata TÜV käimise ajast.
    Max. 60 päevane leevendus antakse korduv ülevaatuse puhul, kui sõiduk esitatakse ülevaatusele enne ülevaatuse tähtaega. See nn 60 päeva on muutuv suurus, sõltudes ülevaatusele esitamise kuupäevast ja lõppeb viimase TÜV esitamise kuupäevaga+30 päeva.
    Seega isikul on võimalus sõidukit kordus ülevaatuse puhul kasutada piiranguteta 60-30 päeva jooksul, sõltudes sellest mitu päeva enne ülevaatuse tähtaega ta sõiduki ülevaatusele esitab.
  2. Ülevaatusele saab esitada sõiduki 2 kuud enne tähtaega, siis pikendatakse ülevaatuse tähtaega ettenähtud tähtajast arvates.
  3. Erakorraline suunamise puhul käitutakse samamoodi kui korduva korral ja määratakse 30p pikendust sõiduki korda tegemiseks.
  4. Väheohtlike puuduste korral ei saadeta korduvülevaatusele. Kaotatakse ära 5 väheohtliku vea piir.
  5. Järgneval korral ülevaatusel avastatud korduvate väheohtlike vigade puhul (nt 4tk sama viga, mis eelmine kord), siis loetakse need ohtlikuks veaks ja suunatakse korduvale TÜV-le.
  6. Tõstatus küsimus ülevaatuse vigade nimekirjast ja vigaderaskusastmetest. Kui on puuduseid, siis esitada MA-le ettepanekud konkreetsete vigade kohta.
  7. Järgnevalt vaja paika saada TÜV perioodi määramise alused.
    Mis alusel määrata TÜV aega, reg, märk, esmaregistreerimine, TÜV käimise aja alusel?
    Ahtole EL töögrupis uurida, mida mõeldakse direktiivi ülevaatuse aja määramisel esmaregistreerimise kuupäeva all? Kas TÜV aega määratakse esmaregistreerimise alusel või esimesel korral määratakse TÜV periood lähtudes esmareg. kuupäevast?
  8. Kogu muudatus tehakse kogupaketina, mis muudab kordusülevaatus ja ülevaatuse aja määramist. Eeldab ka LS muutmist. Prognoos 2016 II pool jõustumisele.
  9. Järgmine kohtumine toimub novembri II pooles peale Ahto osalemist rahvusvahelises töörühmas.

Minul on sõnad otsas nagu tollel ülevaatusele tulnud härral kes sai teada, et liiklusseadus lubab liiklusesse korrast ära rooli või piduritega autod ning ei keela teha õppesõitu kui ülevaataja on vormistanud kordusülevaatuse määruses valitud järgmise veaga:

3) Ühe ratta pidurdusjõud erineb rohkem kui 30% sama telje teise ratta maksimaalsest mõõdetud pidurdusjõust. Teekatse puhul kaldub sõiduk liigselt sirgjoonelt kõrvale.

Suurimad süüdlased korralageduse jätkumises oleme meie – tehnoülevaatajad kes kui lambakari lubavad seda kõike teha. Jah meil on olemas südametunnistus ja ametieetika sest ajas tagasi vaadates oli ju kohustus kõik sõidukid tunnistada korrasolevaks kui sõidupidurite erinevus teljel on kuni 45% samal ajal kui muu maailma jaoks oli erinevuse piir 30%…
Vastupidiselt riigiametnikele kes sellise reegli tegid, ikkagi omasid tehnoülevaatajad kainet mõistust ning rikkusid mõõteseadust tervelt 12 aastat ja ei tunnistanud sõidukeid korrasolevaks mittekorras sõidupiduritega.

Kuhu siis kadus tehnoülevaataja?

Tehnoülevaataja ei ole kusagile kadunud vaid on alandatud ülevaatajaks keda on riigi ametnikud endast eemale tõuganud ja “peedistatud“, ja kui juhtuks ime ning meid lubataks “õigussupi keetmise juurde“ siis saaks kirvesupi asemel hea boršisupi…

Mait Millert – tehnoülevaataja Tallinnas september 2020.

Leave a Reply

Your email address will not be published.