Peatage lennuk

… tahaksin maha minna. Aga ei saa sest nii ei tee normaalse mõistusega inimene kui just ei ole lugu tuntud anekdoodiga. Mõtlen piltlikult lennuki all meie riiklikku ülevaatuskorraldust eesotsas ministeeriumi ametnikega (MKM) kes asuvad kokpitis valides suuna kuhu lendame. Just lendame kuna viimastel aastatel toimunud muudatused on olnud ülikiired kui mõtlen tagasi oma tööaastatele tehnoülevaatajana.
Siis on veel lennuki juhikabiini suletud ukse taga Maanteeamet tehnoosakonnaga (MA) ja ka MTÜ Eesti Tehnoülevaatajate liit (TÜL).

Ise küsin ise vastan, et miks ma siis tahan lendavast lennukist väljuda? Sellepärast, et lennuk lendab minu arvates vales suunas kuna viimase aja kursimuudatused ei lähe kokku minu visiooniga tehnoülevaatusest.

Tahan väljuda sellepärast, et puudub juurdepääs lennuki juhtimisruumi kuna uks on kinni, muidu läheks ja teeks ajutiselt kontaktivõimetuks kapteni ning püüaks olla toeks neile kes veel aduvad enda ümber toimuvat. Olen ju palju lennutanud paberlennukeid (teinud ettepanekuid ja märgukirju ametnikele ja ka kolleegidele) kuna tahan näidata mis vajaks muutmist. Minu arvates riigiametnikud omapärase haldustava ja määruste tõlgendusoskusega lubavad ja nõuavad ülevaatajatelt mõnedes tegevustes isegi määruste sätete rikkumist. Kirjutan täna paljudest asjadest ja alustan rahast rääkimisega milleks panen alustuseks ühe head haldustava iseloomustava selgituse:

…ametniku ülesannet luua oma tegevusega ja tema käsutusse antud ressurssidega suurimat väärtust ühiskonnale, samas ka kohustust vältida ebamõistlike kulutuste teket lühi- ja pikaajalises perspektiivis nii riigile kui erasektorile.

Täna planeeritavad ja varasemalt juba tehtud nõuded mittevajalike seadmete soetamiseks ja investeeringuteks paistavad minule paljudel juhtudel raha põletamisena, mis peab ükskord lõppema. Aastate jooksul on riigi erinevates struktuurides “p õ l e t a t u d“ miljoneid eurosid, ka tehnoülevaatuse süsteemis. Paljude projektide ja muudatuste mõttetus ülevaatusel seisneb ebaproportsionaalsuses loodetava kasu ja kulutuste vahel. Minu jaoks tihti puudub neis asjades loogika ja argument kuna vastavat analüüsi või majandusliku kasu kalkuleerimist ei esitata kuigi seda nõutakse karmilt kui jagatakse riigi raha… Vaatasin hiljuti Riigi eelarve erikomisjoni istungit https://www.youtube.com/watch?v=MTo2oDlNyAc kus esitati ülevaade avaliku sektori riiklikest investeeringutest, saamaks aru ja, et võrrelda milline on rahaeraldiste olukord ja mis toimub? Küll oleks tahtnud ise kohal viibida või siis neile oma tänase „tõsielulise kirjutise“ saata. Panen natuke infot 1:04:58 kestnud videos olnud arutelul räägitust, et oleks huvitav võrrelda kui piinlik on kontroll rahade kulutamise üle siis kui jagatakse riigi raha. Ja kui olematu on põhjendatuse kontroll kui kohustatakse eraettevõtjaid investeerima.

Pildilt on näha, et MKM jagab rohkem kui 3 korda suuremaid summasid võrreldes teiste ministeeriumitega, isegi kaitseministeerium on väiketegija. Vaatamata eelarvekomisjoni patroneerimisele on suutnud riigiametid aastate jooksul tuulde visata väga palju maksumaksja- ja eurorahasid. Riigi eelarve erikomisjoni esimeheks olev Jürgen Ligi ütles, et aastate jooksul on riigiametid raisanud mittemõistlikele tegemistele 5 000 000 000€. Jürgen Ligi sõnul on investeeringute planeerimine ja juhtimine silmapaistvalt nõrk kus minu arvates MKM ja Maanteeamet ei ole erandid. Tähendab, et „Mõisa köis, las lohiseb“ ei ole kadunud ka meid juhtivate riigiametnike mõttemallidest kuna nad ei pea paljuks oma enda laristamistega nõuda seda ka ülevaatuste omanikelt. Ei ole minul piisavalt teadmisi ega pädevust hakata tegema etteheiteid riigiametnikele kuid argumenteeritud arvamus oleks omal kohal kui ka Teie arvate, et “Millert räägib asjast“. Oma osa mittevajalike rahakulutuste osas on ka ülevaatusärimeeste ühingul kes on toetanud riigi rahapõletusprojekte või siis jõuetult neile vastu seisnud. Teame ju kõik millise entusiasmiga osalesid ja osalevad ka täna mõned TÜL juhatuse liikmed vähevajaliku mõõteandmete ülekandesüsteemide juurutamisel. Teemaga tegeleb Leedu firma mis on juba saanud rahasid MA´lt ja saab ka meilt kui meid seatakse valiku ette, kas ühineme projektiga või sulgeme ülevaatuse. Milliseid rahasid loodavad Leedukad ühelt ülevaatuselt saada võite allpool vaadata.

Meile lubatakse ka lahkelt järelmaksu võimalusi ja seejärel ainult 2 aastat süsteemi tuge või garantiid, võtke kuidas tahate (support 24 month) ning edasi peab igaüks ise edasi sebima selle teemaga. Vahepeal tekkis juba lootus, et projekt on peatatud paljude ebakõlade pärast aga ei, TÜL 2020 aasta tegevuskavas on punkt

6. Aidata kaasa ja kiirendada mõõtmistulemuste otse ARIS2 programmi kandmise projektile.

Mina ei ole tänaseni näinud ühtegi tasuvus arvutust, et kui palju siis uuendusega raha kokku hoitakse kui ülevaataja enam ei pea toksima arvutisse 5 – 9 numbrit… Kui keegi ütleb, et sellega tõkestatakse korruptsiooni siis ma naeran sest minule paistab olukord hoopis selline, et 5 ja rohkem ülevaatuspunkte omavad suurärimehed on huvitatud väiketegijate turult väljasöömises. Selleks on hea kasutada absoluutselt mõttetuid rahapõletuse projektisid mis annavad väikeettevõtjatele ülisuure finantskoormuse. Kirjutasin sellest ka MA´sse eelmisel aastal:

Kui riik soovib ülevaatusel autoohutust mitte mõjutavaid ettevõtmisi ulmesummade eest siis palun ärge tehke seda väikeettevõtjaid ”finantsiliselt kägistades”!

Kuna selle kirjutise saadan ka MKM teede- ja raudteeosakonna juhatajale siis siinjuures esitaksin valdava enamuse ülevaatusettevõtjate nimel palve (kui saan Teilt nõusoleku) kui ei saa siis annan soovi enda nimel, mis tunduvalt vähendab palve „jõudu“:

„Austatud MKM andke palun juhis Maanteeametile, et nad ei teeks kohustuslikuks mõõtmistulemuste elektroonilise ülekande kui majanduslikult ebaotstarbeka.

MKM on oma vastuskirjaga 24.04.2020 nr 1.15-5/2020/2099-2 korra olnud minuga ühisel arusaamisel, et mittevajalikke seadmeid nõudma ei peaks:

Meil on A-ülevaatus mis kannab suuri summasid riigist raha välja Soomlastele ja nüüd on käimas järgmine projektiarendus mis paneb meid kõiki Leedukate „tissi“ otsa. Kui järjekordne mõttetus käivitub siis hakkame riigist välja saatma igakuiselt arvestatavalt suuri summasid sisuliselt selle eest, et arvutiprogrammid ja juhtmeühendused töötaksid… Ebaotstarbekuse pärast raskelt mõistetavate seadmekohustustega ja muude ebavajalike investeeringutega on kaetud minu ülevaataja konarlik ülevaatuspraktika aegade algusest peale. Ülevaatuspunkti kohustuslikest seadmetest teame, et meil ei lähe vaja stopperit, näiteks rismust ja indikaatorkella ei ole mina kasutanud 20 aastat, müramõõtjaga ei ole mitte midagi teha kuna puuduvad mõõtmiseks nõutavad keskkonnatingimused, Soomlased saavad gaasilekkeid tuvastada seebiveega, meie mõõdame PPM – isid mitmesaja eurose seadmega. Videotehnika peale kulutati üleriigiliselt vähemalt 200 000€ ja tulemas on veel ka numbrituvastuskaamerad oma tarkvaraga. Ainuüksi mittevajaliku akrediteerimise peale läks riigis vähemalt 1 500 000€ mida kõike oleks saanud kasutada palju otstarbekamalt. Pean ebamõistlike nõuete üheks põhjustajaks paljude asjaolude hulgas ka ametnike kuritahtlikkust, millega puutusin kokku juba 2002 aastal. Siis käis üleriigiline survestamine, kus mitmeid ülevaatuspunktisid (ka Maitene OÜ) nõuti ARK poolt ebaseaduslikult ülevaatushoone pikendamist vaatamata sellele, et ülevaatuspunktil olev pass andis õiguse olla sellisena nagu ta vastu võeti ARK komisjoni poolt umbes 8 aastat tagasi.

asjapulkadest nii mõnigi on veel tänagi tooni andmas ülevaatusmaastikul ja on igati lugupeetud härra. Tahate küsida: „Mait miks sa vana asja meelde tuletad, mis olnud see läinud!“ Selle peale vastan, et kes ei mäleta minevikku see elab tulevikuta ja pealegi on palju ülevaatusega seotud kolleege kes ei teagi mis on olnud. Tuletades vanu asju meelde saan rõhutada, et mitte midagi ei ole vahepeal muutunud, kuigi tehnoosakonnas on uued inimesed. Kogu MA mentaliteet, kus iganes kodanikega tegemist on pidev kiusuajamine kui võtame kasvõi seda Õ tähe lugu millest pajatas „Kuuuurija“ Tulen järgmise näite juurde selgitamaks kui ebakompetentsed ja elukauged võivad olla riigiametnikud.

kuigi seda nõuavad nii eurodirektiiv kui kohalik määrus. MKM on “ennast nurka värvinud“ aeglusti nõudega kuna ei ole piisavalt eeltööd tehtud sest koostööpartnerid MA ja TÜL ei küsi mida arvavad teemast ülevaatuspunktide omanikud ja eriti veel seadet kasutama hakkavad ülevaatajad. Mina ei saa mõõtjat kasutama hakata puuduva territooriumi pärast kuna keegi ei hakka muutma territooriumil kehtivat kiiruspiirangut ja ega liiklusseaduski luba kinnisel territooriumil

Kuni ilmus juriidiliselt pädev inimene kes pani ametnikud paika siis kustutati tulede isesüttimise nõue kuna ta oli ebaseaduslik tagasiulatuva toime tõttu. Sellist tagantjärele tarkuse juhtusid on meil liiga palju sest ministeeriumil on tähtaegade „mahamagamine“ korduv nähtus ja see võib olla tingitud sellest, et neil on liiga palju tööd ja vähe ametnikke või puudub „järjehoidja“. Võtame 2014 aastal tehtud ülevaatusdirektiivi mis jõustus meil 20. mai 2018 ja direktiivi järgi tekkis kohustus nn. Euro 6 diiselmasinatele suitsusus normiks 0,7 m-1, kuid meil lasti veel 15 kuud so. kuni 26.08.2019 tuimalt edasi Euro 6 masinate normiga 1,5 m-1. Ma ei hakka siin sellest kirjutama mida minule vastati kui saatsin kirja koos meeldetuletusega, et juba ammu on karm norm aga meil ei kippu ega kõppu. Samuti on läinud ka piduriaeglusti kasutuselevõtuga mis läks käiku 21 kuud pärast nõude tekkimist… Tahaksin avaldada mõtteid temaatikas “Maanteeameti Tehnoosakond ja õigusteadlikkus“. Nimelt on minu kui amatöörjuristi poolne regulatsioonide juurdlemisoskus segi kui „pudru ja kapsad“ ma enam ei julge oma pead kasutada sest ei tea päris täpselt mis on õige ja mis on vale? Tegelikkuses on mõte, et liiga tihti rikuvad olulisi regulatsioone just MA inimesed andes „seadusevastaseid“ juhiseid ja nende tegevust toetab ka MKM?

1. Paljud mäletavad minu pöördumist MKM poole kus pidasin mitteõigeks seda kui MA pani ülevatusprogrammi Aris-2 reeglid mis erinesid kehtivast MKM 77 lisa 4 olevast sisust tervelt 61 sätte võrra. Selle peale tuli vastus MKM´ist mis õigustas õigussegadust kehtiva määruse ja ülevaatusprogrammi sisu vahel.

2. Seejärel sisestati tehnoosakonna initsiatiivil arisesse etteulatuvalt regulatsioon mis hakkas kehtima alles mitme kuu pärast ja õiguskantsler taunis sellist tegevust.
3. Siis saabus minu postkasti kiri mis lubab vormistada ülevaatuseid ilma reg. tunnistuseta kuigi kehtiv kord nõuab ülevaatusel selle dokumendi esitamist. Juurde lisatud fotol teen auto andmesildiinfo võrdlemist ülevaatusprogrammist leitud andmetega mis kollasel paberilipakal kuna ei ole reg. tunnistust võtta. Soovitus võib ju olla mõistlik kuid on ikkagi seadusevastane. Veel „mõistlikum“ oli mõõtemääramatuse kasutamise piirang pidurite temaatikas kuid jällegi seadusevastane sest MA tehnoosakonna juhataja pädevusesse ei kuulu mõõteseaduse sätete peatamine. Et MA direktor peatas mootorrataste pidurite testimise juhendi kehtivuse ei anna see asjaolu õigust eirata kehtiva ülevaatusmääruse nõudeid st. test aeglustusmõõtjaga on ikka kohustuslik ja gaasiseadmete nuusutaminegi. Aga selline juba kord on meie riik.
4. Ülevatusdirektiiv, mis on kohustuslik kõigile, annab kohustuse kasutada EOBD testrit ilma reservatsioonideta kuid MA on väljastanud vastava juhendi kus kirjas:
   
   
   
   Esimese asjana tahaks küsida millise pädevate poolt koostatud regulatsiooniga lubatakse tegemata jätta direktiiviga antud kohustus? Minu jaoks on selline ülevaatajatele antav “sullerdamisluba“ arusaamatu sest igaüks võib öelda – aga ma ei leidnud pistikut. Mina ju olen kõik üles leidnud kuna on teada EOBD pistikute asukohta näitava saidi netiaadress mis töötab 100%, üks põnev koht oli tuhatoosi alune kus asetses otsitav pistik. Kuna ülevaatajatele pakutav MA andmebaas on tõsiselt puudulik siis sealt puudub ka EOBD pistiku asukoha info. Tegelikkuses on ju olemas tüübikinnitusdokumendid ja CoC mis sisaldavad piisavalt palju meie töödeks vajalikku nfot aga näe ei ole inimest kes vajaliku info kokku korjaks ja paneks detailandmebaasi. Puuduliku andmebaasi pärast siis antakse meile ÕIGUS rikkuda kehtivat õigust MKM 77 mis kohustab teha auto heitgaaside süsteemide diagnoosi? Asjad on ikka väga kiivas kui on olemas dokumentatsioon vin-koodi asukoha kohta kuid meie peame ise seda infot otsima sest keegi lohakas on jätnud vajalikud andmed sisestamata millest detailandmebaas „valetab“ häirivalt palju.

5. Samast EOBD juhendist leidsin minu jaoks täiesti mõistetamatu loogika

Olen juba avastanud rikkekoodisid mis peaksid nõudma kordusülevaatust kuid kuna mootori rikkeindikaator ei põle pidevalt siis pean jätma tähelepanuta heitgaase oluliselt mõjutavate aktiivsete veakoodide olemasolu? Siit küsimus, et miks me üleüldsegi peame tegema EOBD testi sest juhendi see selgitus muutis testi mõttetuks. Soome ülevaatajaid ei huvita kuidas käitub mootori rikkeindikaator st. kui on aktiivse vea veakood siis ka kordusülevaatus. Ja üleüldsegi on raske mõista miks peab tegema heitgaasi testimise ja sellele lisaks veel ka EOBD kui vastav euroliidu direktiiv ütleb:

Mõõtmine heitgaasianalüsaatori abil kooskõlas nõuetega või pardadiagnostika seadme näidu abil vastavalt tootja soovitustele ja muudele nõuetele.

Direktiiv annab võimaluse teha valik ühe või teise kasuks st. kui tehakse heitgaaside mõõtmist siis võib EOBD ära jätta või kui tehakse diagnostika siis ei pea mootorit heitgaasitestiga piinama. Meil aga peab tegema mõlemad. Näiteks kui tuleb ülevaatusele uus sõiduk millel heitgaaside väljatrükk näitab ideaalselt korrasolevat masinat siis lisaks tehtav EOBD väljatrükk on puhas ajaraiskamine ma ütleks ja vastupidi.

6. Täna kehtiv 2014/45/EL Eurodirektiivi IV LISA „INSPEKTORITE PÄDEVUSE, KOOLITUSE JA SERTIFITSEERIMISE MIINIMUMNÕUDED“ annab haridusnõuded tehnoülevaatajate tänastele kandidaatidele kus mustvalgelt direktiivis kirjas, et

1.Pädevus a)tõendatud teadmised ja arusaam sõidukitest järgmistes valdkondades: IT-rakendused;

Seda nõuet eirab MA tänaseni koolitades nn. “nõukaaegse autoharidusega“ inimesi kes ei tea ei ööd ega mütsigi autode IT rakendustest ehk CAN-bus võrkudest. TÜL aga ühena koolitajatest on käesoleva aasta üheks prioritediks võtnud:

Algatada tehnoülevaatajale kehtestatud nõuete muumine Liiklusseaduses.

Seda selleks, et vaadata missmoodi oleks võimalik järjekordselt „alla lasta“ ülevaatajate kompetentsinõudeid, samas kui ülevaatajatelt on ära võetud lugematu arvu juhiste ja käskudega igasugune oma peaga mõtlemise võimalus siis tõesti võib linnukesi arisesse toksida ka koduperenaine. Teisest küljest vaadates tahaks küsida kas me elame õigusriigis või ametnike suva all kes ei pea oluliseks kontrollijate autotehnilist kompetentsi vastavust eeskirjadele?

Näidetele mõeldes tahaks öelda, et meie riigis kehtib liiga paljudes asjades Maanteeametile “Ise luban ise keelan“ st. õigus tõlgendada omamoodi – kas nii? Et meil on minu arvates probleemid ülevaatusega ja ülevaatuskorraldajatega siis neist asjadest ei julge keegi avalikult kirjutada, on ülevaatajatele teada miks. Kuna ametnikud seda ei tea siis ütlen kolleegide eest, et riiklik karistuspoliitika ja ametnike arrogants on ületanud talutavuse piiri, ülevaatusreeglistik on ülevaatajat muserdav mõttetute kohustuste, normide ja juhiste pärast. Panen väljavõtteid kolleegide mõtteavaldusest ja teiste mõtteid, allikat ei avalda sest niigi vähe on meid järgi jäänud kes tunnevad muret ülevaatuse pärast ja julgevad ka teistele sellest rääkida.

Ka meil on tihti tunne, et ei jõua enam vastu panna MNT ameti terrorile (kaamerad, mõttetud seadmed,trahvid, pidevad menetlused, jne.)

Minu arvamuslugudes nagu „Usalda aga kontrolli“ ja „Usalda aga kontrolli Vol 2“ on neist asjadest piisava põhjalikkusega faktitõdedele toetudes kirjutatud.

Kui rääkisin telefoni teel pikalt liikluspolitsei juhtivtöötajaga piduriaeglustuse mõõtja kasutuselevõtust ja Maanteeametist, politseiametnik tõi armsa võrdluse: „Meil on palju asju arutada Maanteeametiga aga vahel tõsiste teemade juures hakkavad nad teesklema “surnud koera“. Tõsiselt lahe võrdlus kus oma iva sees. Mida aga arvab riigikodanik, selle väljavõtte teen Auto24 foorumist:

Hea lepingupartner uskuge, Maanteeameti maine on languses ja sellega peab midagi ette võtma sest kui oli direktoriks hr. Aivo Adamson paistis, et MA on rahva poole näoga, täna seda öelda ei saa.
Vähe olen siin kirjutanud mõtteid TÜL´ist ja ega minul palju neist pajatada ei ole kui seda mida olen neist arvanud ligi 10 aastat, et nad ehivad endid “võõraste sulgedega“ sest ühingu nimi rikub Mittetulundusühingute seaduse § 4. lg. 2 https://www.riigiteataja.ee/akt/13278757?leiaKehtiv

(2) Mittetulundusühingu nimi ei või olla eksitav mittetulundusühingu eesmärgi, tegevuse ulatuse ega õigusliku vormi osas.

TÜL kodulehelt leiab põhikirjapunkti:

1.1. Liit on mittetulunduslik organisatsioon, mille eesmärgiks on Eesti Vabariigis sõidukite tehnonõuetele vastavuse kontrolliga tegelevate ettevõtjate ühendamine…

Nimetades ülevaatusärimeeste esindust töövõtjate nimega on eksitav, ma ütleks on lausvale. Kirjutasin sellest organisatsiooni juhile kui olin veel liidu liige esitades küsimuse: „Mida Sa arvad sellest kui bussijuhtide liitu ei kuulu bussijuhid?“ ja korrigeerimist õige nime suunas ei toimunud. Ühes raadiosaates intervjueeris vikerraadio ajakirjanik tolleaegset Eesti majandus- ja taristuministrit (sisuliselt sama mis MKM) Kristen Michal´i ja küsis asja kohta sama mis mina. Et miks ei nähta probleemi selles kui antakse mõista nagu oleks asju arutatud tehnoülevaatajatega aga tegelikkuses ei tea arutluse all olevatest teemadest mitte midagi autosid kontrollivad tegelikud tehnoülevaatajad? Vastus oli, et see teema on Millert´i ja TÜL´i omavaheline vaidluse teema … Tegelikkuses on minul ükskõik mis nimega see organisatsioon ennast nimetab JUHUL KUI õigusloomesse sõna kaasa ütlemise võimalus oleks ka tänastel ülevaatajatel, neil kes seda soovivad. Tegelikkus aga on see, et täna kukuvad ülevaatusel vigaseks mootorratturid (minuni on jõudnud info, et vähemalt veel üks kukkus), unustatakse euronõuete tähtaegne rakendamine, tehakse juhendid mis tuleb varsti peatada kuna juhises ei ole arvestatud tegelikku olukorda. Siit minu ettepanek TÜL´ile: „Lõpetage olukord eksitava nimega – ja nimetage oma organisatsioon näiteks „Ülevaatusettevõtjate liit“. Siis ei saa riigiametnikud enam eksitada riigikodanikke selgitades, et asju arutati tehnoülevaatajatega kui tegelikkuses olite Teie st. ärimehed arutelulaua taga. Kutsestandard „Tehnoülevaataja“ on ametlik ja sealt ei leia seotust ärimeestega kes ka tegelikkuses ei oma vastava kutse atestaati.

Kui olin TÜL liige siis mõistsin, et liikmetel ei ole sõnaõigust st. ettepanekutega ei tegelda nagu oli minu ettepanek tänaseni kasutusel oleva eksitava nime osas. Teame ju kaamerate umbkaudu 8 aasta tagust lugu kus TÜL juhatus, minnes mööda liikmetest võttis vastu otsuse kaameratest ja seda juhatuse nimel. Tegelikkuses ei oska kunagi öelda kas TÜL puhul on arvamus kogu organisatsiooni oma või juhatuse oma.

on siin suur ebakõla mis vajab kohest parandamist. Austatud MTÜ Eesti Tehnoülevaatajate liit palun vahetage oma organisatsiooni nimi, et Teil oleks vähem sõnaõigust riigiasutustes. Arvan, et riigiametnikud EI TAHA õigusloomesse ja aruteludesse kutsuda adekvaatseid professionaale kes igapäevaselt kontrollivad masinaid ja suhtlevad otseselt kodanikega. Põhjus miks ei taheta on minu arvates see, et neil on nii mugav kuna kaasatud inimesed on “vanad semud“ kes on mugavalt mõjutatavad kuna neil puudub visioon. Ärimehi ei huvita mitte niivõrd ülevaatuse reeglid ega liiklusohutus kui kasumi suurendamine, näiteks lõpetati katsesõiduraja olemasolu kohustus, et “läheks vähem raha ruutmeetritele“. Sisuliselt kustutati mingiks ajaks nõuded tehnoülevaatajatele, muuhulgas ka selleks, et saaks odavat tööjõudu sest haritud autotehnikud lahkuvad alamakstud ja stressirikkast ülevaatustegevusest. Ettepanek lubada liiklusesse kuni kaheks kuuks kordusülevaatuse saanud tarbesõidukeid on otseselt vastuolus liiklusohutuse põhimõtetega. Et reeglitega lubatakse sõidukile teatud skeemi kasutades kuni 29 pisipuudust, mida ei pea mitte kunagi kõrvaldama on nonsenss ja kõigi nende tobereeglite tagant paistavad „TÜL kõrvad“. Ma ei tõsta siin „hädakisa“ kartusest mitte niivõrd liiklusohutuse halvenemise pärast, las seda teevad need kes avaldasid kartust kui pikendatakse ülevaatuse kehtivust eriolukorra aja võrra, et see toob surmaga lõppevad juhtumid teedele … Mind paneb pead vangutama asja moraalne külg, et antakse lausa seadusega õigus ringi uhada, teha töödki (ettevaatlikult rikke iseloomu arvestades) palju soovid. Kui autol on rike mille iseloomustuseks kasutab MKM 44 Lisa 4 järgmist lauset – Teekatse puhul kaldub sõiduk liigselt sirgjoonelt kõrvale meie lubame minna liiklusesse masinaid mis sõidu pealt pidurdades kaldub sirgjoonelt kõrvale või on selline oht? Kuulge meeleheitel koduperenaised miks te solgite liiklusohutuse aluspõhimõtteid, miks te muserdate meie ajusid andes mõista, et autod saab ka juriidiliselt liikluskõlblikuks tunnistatud kuigi nad seda tehniliselt ei ole! Vanasti sai ülevaatuskleebise abil anda mingisugustki infot kehtiva ülevaatuse olemasolust, nüüd aga ei ole seda, millist majanduslikku kasu on saavutatud ülevaatuskleepsu kaotamisega? Asjaga on veelgi kaugemale mindud sest vastavalt liiklusseaduses olevatele keeldudele ei ole seal keeldu õppesõitu teha kui kordusülevaatus olemas, samuti ei näe, et liiklusseadus seaks eelmainitud piduriprobleemiga piiranguid alarmsõidukile.

Seejuures tahaks selle teema lõpetada mõttega, et TÜL seisukohad „oma mätta otsast lähtuvalt“ on nende endi absoluutne õigus. Ega TÜL initsiatiivid siis kõik halvad ole, õigusloomesse tulebki kaasata erinevaid huvigruppe ja ametnikud ise sõeluvad terad sõkaldest. Samas kui kõige olulisem huvigrupp „ukse taha jäetakse“ siis muutub ülevaatus üheülbaliseks ja suureneb vastuoluliste nõuete hulk ning reeglid kaugenevad reaalsusest. Käesoleva arvamusavaldusega ma ei taha näidata üles lugupidamatust riigiametnike suhtes vaid mõtisklen otseselt mind puudutava tehnoülevaatuse temaatikas, jäädes minul oleva informatsiooni raamidesse. Maanteeamet on väga hõivatud MKM 42 „peenhäälestusega“, näiteks on peetud oluliseks sõidukil kasutatava laterna nimetus „pöördlatern“ asendada nimetusega „nurgalatern“. Olgu nad siis hõivatud selle 42´ga kuid seejuures võiks ikkagi küsida autosid kontrollivatelt: „Mida Teie tahate või arvate?“

Veel üks teema mis tundub minule kui müstika ja järgnev selgitus võib tunduda Teile kui vandenõuteooria, aga minule tundub, et meie head seadusesepad tegelevad millegi eriti seadusevastase tegevusega kui vaadata mis toimub ülevaatust puudutavate määrustega. Või on ametnikud eriti “nürid pliiatsid“ et isegi võltsida ei oska aga eks ise otsustate. Avame 04.09.2017.a. kehtima hakanud MKM 77 https://www.riigiteataja.ee/akt/101092017007 kus teen hiirekliki Lisa 2 peal mis räägib nõuetest ülevaatuspunktile ja seadmetele https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1010/9201/7007/MKM_28082017_m47LISA%202. pdf# siis sealt leiame

Oot oot ma ei saa enam millestki aru. Piduriaeglustuse mõõturi olemasolu „tegelik“ kohustus oli juba 2017 aastal ja alles tänavu hakati seda nõudma …? 2017 aastal ei kehtinud meil isegi vastav ülevaatuse eurodirektiiv (alates 20. mai 2018) ja juba nõuti eurodokumendis oleva seadme olemasolu? No on müstika või see nõue on hiljuti ebaseaduslikult tagasiulatuvalt topitud kellegi poolt aastasse 2017? Ei ole ju meil mitte mingit infot sellest ajast nagu oleksime pidanud muretsema selle skandaali kaasa toonud seadme juba kolm aastat tagasi! Olen arvamusel, et ülevaatajatega ja ka enamus ülevaatusärimeestega ei arvestata piisavalt ja meid on üleüldsegi ära unustatud või peetakse ebaoluliseks kuigi kogu masinapark on meie vaadata/kontrollida…

Ma oletan, et võin tunduda mõne jaoks arvamustega ülekohtune, eks vaielge vastu kuid seejuures ärge ajage segamini minu muret pahatahtlikkusega.

Olukorras kus ministeerium rikub korduvalt eurodirektiivi tähtaegu ja kogu riigis kõik ülevaatajad rikuvad näiteks pannes suitsususe normiks EURO 6 puhul 1,5.

Olukorras kus Maanteeameti töötajatel on võimalusi olnud oma äranägemise järgi ära muuta, valesti tõlgendada ja nõuda kehtiva korra rikkumist vastavate juhistega. Asutus kes on seatud ülevaatajate üle pidama õiguskuulekuse järelevalvet on minu jaoks ise paras õigushuligaan.

Olukorras kus ärimehed omades vale nimega organisatsiooni saavad mõjutada seaduseandjaid muutmaks reegleid liiga leebeks ja üldsust petta nagu oleks nad eksperdid (kuigi atesteerimata).

Olukorras mis ahistab tõelisi tehnoülevaatajaid liigselt karmide sanktsioonidega ja usaldamatusega ning mõttetute tegevustega.

Ma tahan öelda: „Peatage lennuk ma tahan maha minna!“

Lugupidamisega
Tegelik tehnoülevaataja
Mait Millert

Ah jah ma olen kõigist kirjutanud aga lennuki reisijatest st. tegelikest tehnoülevaatajatest mitte midagi ja ma ei kirjutagi sest nendel on tugevalt pärsitud initsiatiiv ja soov rääkida. Neil lihtsalt on lootus kadunud aga ma veel kirjutan ka neist mõnes järgmises arvamusartiklis, näiteks pealkirjaga „Kuhu kadus tehnoülevaataja?“